"see pöörleb siiski"

niinii. kunagi kevadel oli trikk. oli yks neiu, kes otsis minuga kangesti kontakti, teadmata, et meie teed olid suuresti tema ja tema uue suhte tõttu laiali pudenenud. algus oli ilus ja armas ja mu syda oli avali. aga, mida enam ta minu sees laiutama hakkas, seda kitsamaks minu naeratus muutus. kuni ma lõpuks põgenesin paaniliselt tema helistamiste eest ja msnist, kui ta sinna sattus. sest ma andestan, aga ma ei unusta. carrot ytles siis, kui me taas väljas teel olime, et - ahh, mis sa ikka jahud temaga ja jändad. ytle, et pygad muru või teed muud kasulikku. (väljas muidugi oli sulaselge talv tol hetkel, et ei jääks vale arusaamist.) ja täna siis lendas see lause mulle endale näkku. hoopis teisest reaalsusest. saapatallad ees. mõte võis olla teine. inimene võis olla teine. aga sõnastus, kurat, oli täpselt sama. ohh. :(

ja otse loomulikult salvasin ma ootamatusest vastu. ma ei õpi ka kunagi. >>surub jääkoti vastu otsaesist saapatallakujulist muhku ja mõtleb elu yle järele