*"hommikuni," ytles ta, ja mulle meeldis tema sametine hääl*

võib olla kõlab laul mul täna teisiti kui kõlada võis kevadel ei tea ma oma häält ei kuule ju ja viisi ma tavainimese mõistes ka ei pea mus päike tõuseb-loojub tasahilju ja näkku poetab kypsemise vilju sa ytled mulle: kuula ma ei kuule ei näe su sydant tuksumas mu suule mus päike tõuseb-loojub tasahilju ja sylle poetab armastuse vilju jah, päike tallab maa peal oma mõtteradu vaikselt hiilib ringi keset pilvi elusid ja surmi pidi aastasadu jäärapäiselt eksimatult käib ta ringi

---- "Sa oled üpris pentsik olevus," naeris Brunella, "aga sul on kindlasti hea süda ja sind võib kindlasti väga armastama hakata." (Seitsmepäine haldjas, E. Lazar)

============= p.s. Eks ole. Siin ma siis nyyd olen ja laulan öösel köögis oma kassile. Suhtlusfriik. Öine anomaaila. Mu silmade ees on juba tykk aega yks pilt, aga selle teostuseks (paberile kandmiseks) on vaja sytt. Kui mitte varem, siis Lontu synnipäeval pyyan selle ära teostada. Miskipärast lohutab mind, et homme on siin juba keegi. Et mul on käsi, millest ma enam lahti ei lase. Et mul on sõber. {}

*under the bridge downtown*

kylmavereline "hmh" mis laksas läbi õhu, nagu nuga ma olin lahti korkind teise aleksandri täislaused, palun luba, et sa ytled mulle, luba ja siis ma minna võin kus tähed nii ei plingi kus majakas on raagus okste moodi ning merelained nagu purjus mees ja tydrukte nahk on pehme nagu siid ja kallistused lahti kõik mu ees mu naeratuse tähendus on hoopis teine mu naeratuse tähendus on teine naine nii on lood.

----------------- muusika: The Cure - Boys Don't Cry

*pladi hell*

Tiirutades ringi sessinatses blogimaailmas (marsruudil umbes silence.pri.ee ->SBM->Indreku blog) leidsin end ootamatult tegemas quiz'i 'How will you be defined in the dictionary?' at QuizGalaxy.com. Kadrisid on nii, et tapab, seega ma cheat'isin. kidari -- [adjective]: Sexually stunning Hmz. Sama hästi oleks see võinud tähendada ka yhejalgset albiinovarest. (:

*Terrrrrrrvis 2006*

Tervahöyry 2006 - neljapäevane matk Soomemaa järvedel, mis võttis minult vahepeal kõikvõimalikud kurbuseraasud ja andis vastu uskumatul hulgal positiivset energiat. Kahjuks, tundub, ajutiselt. Pilte on. Juttu praegu ei jaksa. Mingi imelik vahepealne deprekas.

*galapagos*

Osa 2 läks vahepeal meelest ära. Läks, sest palju juhtus taas ja oli. Me jõudsime majani vennaga samaaegselt. Ta keeldus meile laulmast, kuid hoidis mind sellegipoolest öö otsa yleval. Teisel korrusel kriipisid kuu heidetud puude varjud läbi akna toa seinu. Ladusin endale kaks tekki peale ja püüdsin magama jääda, aga ei õnnestunud. Ma vaatasin teda ainiti. Öövalguses on ta ilus. Aknast paistvad puudeladvad olid nagu lained. Kõik kolises. Maja tundus kõikuvat. Järsku silkas paljasjalgne piiga öösärgis õue, mereäärsesse soppi paati kaldale sikutama. Out of blue. Keset ööd. See oli ka viimane asi, mida ma mäletasin. Uni. Järgmisel päeval ma sikerdasin. Päev otsa jooksin paberitega maja ja ymbruskonna vahet, ning unustasin kõik muu. Vend ytles, et sellist sõna, nagu "sikerdama" ei ole olemas. On. Because I say so. Pastellidega sikerdasin temast salati lõikumise ajal yhe pisikese profiili (unustasin mõningad detailid, aga see on ebaoluline). Poolkuivanud kadaka tema maja eest pyydsin ka pildile (sipelgateta kyll) ja koera, kes nägi pildil välja nagu koerhiir (vend TM). Söega ja pastellidega kõverat ronimisnööridega mändi, mis oli tema maja kõrval, aiamööbli kohal, ja palja söega tema profiili. Ja merikapsast. Ja akvarellidega sauna. Roosa katuse ja lillade seintega. Ma olengi ebareaalne, kysige, kellelt tahes. Igatahes yritasin ma kogu aeg pabereid poolitada ja siis veel väiksemaks ja veelgi ... kuni mulle tehti selgeks, et mitte miski ei muutu ka siis, kui kõik asjad yhe ja sama pildi peale joonistada. Ma unustasin aja ära. Ma ei suutnud kirjutada mitte yhtegi rida. Õigemini ei kirjuta ma juba ammu enam. Sellega seletub, et segased emotsioonid mind kirjutama ikka ei pane kyll. (: Meri peksis ennast ikka veel vastu kive. Nagu hysteeriline mehhiklanna, kelle juurest mees on ära läinud. Järjekindlalt, tugevalt ning igikestva vahupilvega. Ma panin ta joonistama. Tema mind kirjutama panna ei suutnud. See ei olnud tema syy. Vend pesi hambad ära ja silus juuksed. Õitsile minek pole saare peal naljaasi. Ta joonistas roosad lendsead. Või lendsead-draakonid. Muigasin veidi, segasin ta palve peale akvarelle, sest puhtust ma joonistada tõepoolest ei tahtnud. Tahmunud sauna, rohelist ust, rohelist akent ning violetset merd. Seda kohta ei olnudki olemas. Taas öö ja kolisev õu. Aken, mis tuules peksis vastu sahvri seina. Me rääkisime öösel palju. Elu jooksis läbi sellest toast. Hommikul ärkasin ainitise vaikuse peale. Mets akna taga oli tardunud ja silme ees ei voolanud enam rohelisi laineid. Pilk jooksis päiksekiiri pidi alla seinalt tema asemeni. Jäin ainiti vaatama. "Why don't you take a picture, it would last longer.." - meenus mulle yks rida surnud mehest. Jooksin alla fotoaparaadi järele, kuid selle peale ta ärkas. Ärkas ja liikus ära. Pilt võiks aidata. Joonistatud pilt. Aga kodus ma ei joonista ju peaaegu kunagi. Ehh .. Ma tundsin ennast korraks nagu 14 aastane poisike. Ma vähemalt arvan nii, sest mul ei ole õrna aimugi, kuidas sellises vanuses vastassoost isik ennast sellises situatsioonis tunda võiks. Mu silme ette joonistus ta lilleline maani kleit, mis oli tegelikult mulle paras, aga mis tema seljas oli otsekui haldjaryy. Kuidas ta voogas puude alt ja põõsaste vahelt läbi, kohvitass kiikumas sõrme otsas, ja istus eelmainit männi alla tikutoosi-mustriga pingile hommikukohvi jooma. Haarasin kyyni juurest mustsõstrapõõsast peotäie marju ja maandusin tema kõrvale. Kyyni võiks tulla kino, ytles ta. Ma leiaksin isegi mõned kolmekopikalised, millega filmivaatamise eest nalja pärast maksta, mõtlesin mina. Ma tuleksin kindlasti. Nii kindlasti, kui see kivi, mis on vasemal käel rannas, on Suure Tõlluga seotud. Need kaks päeva saarel olid minu pisike paradiis. Piltide ja vaikusega. Mul on hea meel, et ta mulle värve ei keelanud. Et ta mind veidi õpetada raatsis ja joonistamisel aitas. Sest ma tundsin, et vaatamata sellele, et ma teda nii vähe tunnen, on ta mulle kalliks saamas. Rohkem sellest ei ole ja ei saa. Miski siin ilmas on ainult mulle ja mulle ainult.

*viire takka* (laulujoru nii kaugelt eestimaa otsast, et sinna saab ainult unes)

Ma ei tea, mis mul arus oli. Tõenäoliselt mitte midagi. Aga ma hakkasin hääletama.

Ma hakkasin hääletama kõige ebamõistlikuma koha pealt, aga sealt olid vihmapilved juba yle läinud, ega ohustanud mind enam oma kylma kaisutusega. Ma ei maganud öösel. Mõistlik. Ma ei maga kunagi. Kõige vähem magan ma enne otsustavaid hetki - a'la tööintervjuud, eksamid, reisid. Reedelgi oli yks selline, omapärane, muieterohke, silmapilgutusterohke, hansapäevade rohke ning pisikese Marta valjuhäälsel juhendamisel. Intervjuust oli kasu, ma sain tööd. Ma sain tööd, ma hingasin kergendatult, sest kuigi pool kasulikku päeva oli möödas, sain ma ometi kord asuda teele. Plaan A - asuda teele Tartust, Viljandi ringilt, läks luhta. Lähenevad pilved ning vihmauudised tegid mind ettevaatlikuks. Pealegi hakkas mind aina enam kummitama arusaamine, et kell kolm päeval asuda kesklinnast teele hääletama pole just kõige mõistlikum mõte. Käiku läks plaan B. Ostsin "suure vee" ja kõmpisin bussijaama, ostsin sealt Pärnu pileti ning tegin ringi nimega "Vändra metsas, Pärnumaal" (ehk siis Pärnu buss, mis läbi Vändra sõidab). Ykskord ometi Pärnusse jõudes (kell oli saanud värskelt peaaegu seitse) leidsin, et olen energiast täiesti tyhi, kuhugi edasi ka enam minna ei oska (no, mismõttes mul pole Eesti kaarti? muidugi pole. optimistid saavad selletagi hakkama!), sest pole õrna aimugi, kusse Virtsu asub. Ja kas sinna kell 7 õhtul enam midagi läheb. Ja mis kell väljuks viimane praam jne. Jätsin Valliga hyvasti (ta jooksis sõbranna juurde, et sealt alata järgmisel päeval oma/meie Kihnu reisi, kuhu mina ei jõudnud) ja lippasin bussijaama. Bussijaamas oli kaart. Kaardil oli Virtsu. Virtsu oli kuradi kaugel. Kell oli liiga palju ja bussid ammu juba magasid. Mossitasin ja mõtisklesin ruttu ära, sest aeg on rändajale kallis. Kaardil näpuga järge vedades sain teada, et Audru bussid on ära sõitnud (tund aega tagasi väljunud) ning Lihula bussid samuti. Valdavalt kell 18:00. Otsisin veel asustatud punkte. Leidsin imearmsa koha nimega Kalli, mille vahetusse lähedusse jäi Virtsu teeots. Kahe paneeli vahel hypeldes - yks neist oli kaart ja teine busside sõiduplaan - sai mulle siva selgeks, et aeg on seekord kallim kui kuld. Kallile läks sedakorda 2 bussi - kell 19:00 ja 19:30 (või mõni minut sinna/tänna). Kalli! Kalli ongi see koht, kust ma hakkan kell 8 õhtul hääletama! Sulaselge imelihtne arulagedus. Aga hirmus ahvatlev. Heitsin kiire pilgu kellale - 4 minutit puudus seitsmest. Bussijaamas edasi tagasi joostes leidsin bussi "Pärnu-Kalli-Koonga", mille sisemus koosnes peamiselt omakandi inimestest, kes valjuhäälselt yle kogu transpordivahendi omavahelisi turu/töö/õlle- ning muid asju ajasid. Ta helistas mulle teist korda. "Kus sa oled? Kas sa jõuad? Ilm on paha." Ma lohutasin teda. Ma jõuan alati, kui ma juba teele olen asunud. "Palun yks Kalli," kysisin. "Kakskymmend krooni," naeratas bussijuht. Itsitasin ja palusin, et bussijuht ytleks mulle, kui me kohale jõuame. Unekas, mis mind juba Pärnu bussis piinas, hakkas uuesti pead tõstma. Bussipeatuse sildi "Kalevipoeg" juures ma juba hõõrusin silmi, et kas ma mitte und ei näe ja peatuse nimi vale pole. Päike langes aina enam õhtusse. Veidi kõhe oli. Ma sõidan vastu ööd mittekuhugi. Mitte keegi ei ytle mulle, et ma oma und kraaviperves ära ei pea magama (magamiskotita siinjuures, sest mul lubati see lahkelt maha jätta). Kell tiksus kuhugi kaheksa kanti, kui ma järsku võpatasin pehme häälega eestpoolt hõigatud "Kalli!" peale. "Kes on kalli? Mis kalli? Kus see kalli on?" vahtisid inimesed kõva häälega pomisedes ringi. "Mina! Miinaa .. Juba tuleeen!" huilgasin bussi tagumisest otsast ettepoole lenneldes ning tegin trepile kena "telemark" maandumise. "Mina olengi kalli," ytlesin siiralt, pilgutasin eespingi memmele silma, ja olingi läind. Minut hiljem ytlesin endale "Otu!", sest unustasin kysida, kuhu suunda jääb Virtsu teeots. "Ahh, et seiklema, mis? Ilma kaardita niimoodi?" Siiski hoidis see heledahääleline "Kalli!" mul muiet suul. Astusin esialgu lihtsalt optimistlikult edasi. Kõik sildid ytlesid "Lihula". Vähemalt suund on õige. Enam vähem. Tykk maad hiljem ikka aina enam vähem kui enam. Siis otsustasin, et peatan kinni mõne auto, et saada teada, kus, kurat, ma olen. Aga Kalli oli ilus koht. Kui mul oleks olemas aparaat, siis ma oleksin teinud sellest pilti. Ei peata. Ei peata. Ei ... oi, näe, peatas. Väikebuss kolme lapse ning isaga. "Kas siit Virtsu poole saab?" "Saab, aga meie ei lähe," naeratati mulle vastuseks. "Läheme hoopis Haapsallu. Aga me viime teid Lihula-Virtsu risti, sobib?" Halleluuja! Tegin oma unised silma nii tänulikuks, kui oskasin, ning lootsin, et ma jõuan enne sydaööd asustatud paika. Pakkumine oli aus ja kena, ning muuseas sain ma teada, et nad ei lähegi Lordile ja meerika autoshow'le, ja et tagapingi porgandimahl on mõeldud vanaisa synnipäevaks. Selge, muigasin, ja vaatasin, kuidas me parasjagu "sellest" Virtsu teeotsast mööda sõitsime. See oli tõesti pisike, ja arvata oli, et seal ma oleksin ka ööbinud. Sõitsime pikalt ja kaugele. Juba siis, kui olin peaaegu kindel, et perekond on minu olemasolu bussis unustanud, jõudsime õigesse kohta välja. Sellel teeristil paistis päike muide täpselt silmaaugust sisse. "Aitähh."-"Palun." Ja siin ma siis nyyd olin, ELizabeth Jõhvi. Ainukesel lõigul tervel Tallinn-Virtsu maanteel, kus kiirus on teetööde tõttu piiratud viiekymnele, Virtsu on veel 23 km ja autod sõidavad nii tiguaeglaselt, et mul väsis enne hoogsalt pysti tõsytetud pöial ära, kui mõni neist masinatest ylepea minu isikuni jõudis vurada. Autod näitasid minust möödudes isegi suunatuld. Mulle meenus, et "suveks saledaks" programm jäi pooleli, ja kulm tikkus tiba kortsu. "Mismõttes ei mahu mööda?" Tee oli kitsas kyll ning pervel seistes tundus, et varbad vajuvad kolinal liiva sisse. Eelnenu valguses pysis mul kõige kiuste ikka veel magus itsitus näol, kuigi kell oli juba pool 9, päike silitas salaja puude latvu ja sadam tundus olemas kättesaamatus kauguses. Ja ometi ma arvan, et tänu sellele totrale naeratusele peatus minu eest yks žigull. Selline helebeež, peaaegu kollane. Rooli taga vahva hallipäine papi. "Tervist!" hõikasin. "Kas Virtsu kanti saab?" "Ikka." "Ehk isegi sadamasse?" Naeratus ja peanoogutus. Halleluuja!, olin ma teist korda juba sunnitud täna õhtu jooksul nentima. Onu oli jutukas. Rääkis maast ja ilmast. Rääkis autodest ja tuuleenergiast ja kirjandusest ja teetöödest ja ajakirjandusest ja kaladest ja veelkord ilmast. Rääkis noortest ja vanadest ja välismaast ja Tallinnast. Rääkis nõuka ajast ja pragusest ajast ja vahepealsest ajast ja sellest, et aega võiks rohkem olla, ja siis veel autodest. Ja siis puhkamisest. Ja siis veelkord ilmast. Ja siis kysis ta minu käest, kuhu ma lähen. "Saaremaale." "Kussa seal Saaremaal lähed?" "Mul oleks vaja Leisi kanti jõuda." "Ma lähen ka sinna. Mis külla?" Ja niimoodi veel edasi kuni praamijärjekorrani, kuhu jõudsime enne yheksat, kuid järjekorra pikkus lubas oletada mulle huvitavat ööd. Palju jalgsikäimise ööd. Või siis "astun Lontu juurest läbi, sest Muhu saarelt oleks mõttetu minema minna, sest niikuinii ei jõua elusana enne hommikut Asukale" ööd. Kuidas Lontu minu äkitset keset ööd sissesadamist aktsepteerinud oleks, seda teadis tol hetkel vanajumal. (Hiljem teadis seda muidugi ka Lontu.) Ja veidi pilves oli. Ja tuul tõusis tormiks. "On, jahh, jänkud väljas," ytles papi. "Ei tea, kas pisikesed yldse sõidavad." Ta helistas mulle kolmandat korda ja ytles, et neil on torm. Ytlesin, et olen praamijärjekorras ja et ta panustaks kella neljale hommikul, sest Leisi ma iseenesest jõuan. Sain teada, et buss, millega oleksin saanud talle maja ette kell 00:00, väljus just eelmise praamiga (kell 22:00), ja ma ytlesin endale juba teist korda "otu", sest järjekorras olin ma ju kella yheksast juba. Yheteistkymnene praam oli lätlasi täis. "Invasioon," täheldas yks vene jõmm, kelle must mersu oli praami suurune. Teised jõmmid noogutasid oma mersude juures kaasa. žigull tundus järsku yle mõistuse pisike auto. Poolte seltskondade pooled sõidukid jäid maale, sest tormi tõttu ei laaditud praamile teise korrusel tekile mitte yhtegi autot. Öine tormine meri on midagi erilist. Praamid uhasid edasi-tagasi lainetusest hoolimata. Ja pimedas olid tuuleenergia tiivikud praami helendavatele valgustele imelised taustad. Ja need majakad. Ja see pisike valge alus, kes meeleheitlikult yritas mandrisadamasse jõuda. Jahtide mastid olid risti nagu hernekepid. Tõmbasin fliisi selga ja olin esialgu rahulik. "Ära muretse selle pärast, mis sinust ei sõltu, ja ära muretse selle pärast, mis sinust sõltub, vaid tee see ära," mõtlesin. Olin papi eest ära rõdule pagenud, sest tema äärmuslikult detailne ekskursioon oli just ".. ja siiapoole naised. Ja ära sa siit poest kommi osta, kallis on." osani jõudnud. Ma muretsesin. Ja tema muretses. Ja tema koer muretses. Ja tema vend oleks ka muretsenud, kui ta mitte toe tag'i, nexuse ja terminaatori kontserdil parasjagu vabakavas poleks osalenud. Päikeseloojangu helendus oli veel olemas, aga mitte kauaks. Mere ääres on alati valgem ja tundub, et päike ei kaogi. "Viire" ei saanud hästi randuda, sest kyljetuul paiskas teda vastu kaid. Lätlased filmisid lainete paiskumist yle kai serva. Mingi kehva katastroofifilmi tunne tuli peale, mu hea fantaasia mõtles kohe välja idee, kuidas ma pääsesin tormiselt merelt saarele, millega ma omakorda ei osanud suurtmidagi peale hakata. Sõitsime "Koguva 6 km" sildist kell kolmveerand kaksteist mööda, ja mul oli kange tahtmine autost välja astuda. 6 km tundus veel võimetekohane. Lontu ei oleks ehk ehmatanud. Miskipärast ma ei helistanud talle. Ma eelistasin pea 20 km-st pimedat jalgsiretke võimalusele, et ma käin ära 6 km ja avastan, et kedagi pole kodus. Või, et ma ei leia pimedas õiget kohta, sest pole seal ju valgeski käinud. Vaatasin merevalgust, kui tammist yle vurasime, ja edasi oli pimedus. Loomad, kruusatee ja kihutav žigull. Kui me juba Leisist läbi kimasime, siis ma tajusin, et miski on teisiti. "Ahh, ma polegi sealkandis käind," vastas papi. "Lämme otsime su sõbranna siis ylesse. See pool tundi nyyd siia-sinna." Tegelikult oli papi ka mures. Ta jõudis arvatust hilisemale praamile ja memm oli teda juba ammugi kodus ootamas. "Kõva naine!" kiitis papi. "Saare naine. Ma ise olen Hiiumaa mees. Eks meil ikka väike nöökamine käib. Näe, memm on mures kyll, aga nii kange on ta, et ei helistagi mitte." Papi säästab vahepeal umbes kolme jänese ja yhe rebase elud. Võtan taskulambi ja asun kaarti lugema, žigull sööstab yhest kruusatee pervest teise, ja nii me teeme "markkomärtinit" kõva mituteist kilomeetrit. "Ma ei tiandki, et siin jõgi on. Peab meelde jätma!" hõiskab papi Punapea jõe kohal sillal, ja annab aga gaasi. Kivid on teel mu rusikast suuremad ja minu kaame nägu ytleb mulle, et minu närv sellisel rajal pimedas autojuhtimist ei kannataks. Kell on midagi 00:00 läbi, kui ma palun ennast "Asuka tr" nimelises bussipeatuses maha panna, ja soovin talle turvalist koduteed. Helistan talle ja palun teda vastu. "Vaata kuuski ja postkaste," vastab ta malbel häälel. "Tulen. Näeme." Eks ole, mõtlen ma, kottpimedus ja lyhinägelikkus ei ole sellises situatsioonis head eeldused. Astun nagu möödaminnes ka kolme taluõue juhuslikult sisse. Yheski ei haugu koer. Pimedus ja tormituule vali ving puude vahel, puude ja okste ragin ja hele kuu taevas teevad oma töö. Isegi mu vaenlased teavad, et ma kardan pimedust. Pomisen "Viire takka't" laulda ja astun lihtsalt merekohina suunas. Tume vari ja hele naer. "Jõudsid." Jõudsin. Ajatajutu pöörane rändur. Ning jõudsin veel mõelda, et seitsmene Kalli buss oli ainuõige otsus, sest juba pool tundi hiljem oleks võinud kõik need ca 157 km (alates Pärnust) olla hoopiski teisiti. Just sel hetkel jõudis omakorda suur väsimus mulle järele ja murdis mu maha.

-------------------------- Edasisest ehk edaspidi, sest seal juhtus ja oli. Natuke.

-------------------------- "Mu kodu on seal, kus on mu hambahari," ytles ykskord yks mees. Minu hambahari on Saaremaal. Ja midagi jäi sinna veel. Kripeldab. Tahab tagasi natuke. Saada mulle fotod, eksju?

*nupud on untsus*

Seekordne inspiratsiooniallikas.

*memory card full*

Antti vanaisa ytles oma synnipäeval nii - kõige hullem on asi siis, kui inimene uhkeks läheb, sest suuremat karistust ei ole inimesel yldse olemas. Juut ei tee teisele kunagi halba, aga ta võib öelda - annaks jumal, et too inimene läheks uhkeks. Võib olla ma ei peaks enda pihta nii karm olema. Suvi on. Ja inimesed on tegelikult ilusad ja head. Ja, kes teab, milleks see kõik hea on. Mis värvi on vabadus? edit: hmm. PlinkPlonk, they say. Tartu Popi ja Roki Instituut, they say. sel nädalavahetusel, they say. võib olla õnnestub mul meie plaanid meeldivalt pea peale keerata. :)

*you have wrong lipstick on you, boy*

Ma ei tea, kas see tuli sellest, et sel aastal kirsid ei õitsenud, või olin ma unustanud tee Maailma Lõpu Kirikuni - igatahes tuli mul soov sulle kirjutada. Võtsin lehe paberit, ymbriku, sulepea ja margi, ning istusin laua taha. Vaatasin aknast välja ning mõtlesin. Pilved oli palavuseräbalad, vihmata puud kuldkollaste õitega, heinamaast oli saanud kõrb. Kass istus hajameelselt mu varvastele ja viis mu mõtted mujale. Suskasin sulepea tindipotti ning susserdasin seal sellega ringiratast. Joonistasin mõttes sõnu ... Kallis, ... Ei. Kriipsutasin selle maha. Hei, .. Mkm. Sellest on miljon aastat möödas, kui me viimati .. Ehh. Ei tule. Ei ole see, pole see. Või siiski ? Panin silmad kinni ja mõtlesin edasi. Naeratasin, voltisin puhta ja ikka veel valge paberi neljaks kokku, ja pistsin ymbrikusse. Maalisin ettevaatlikult aadressi peale ja tõmbasin keelega yle margi. Panin kirja taskusse ja silitasin pehme käega yle kassi turja. Kõik magasid alles, kui ma pragiseva ukse vahelt õue hiilisin. Postkast oli miili kaugusel ja päike paistis talle juba ilusasti peale. Lykkasin kirja postkasti ja tegin heinakõrtest väikese sõlmekese taskupõhja tolknema. Et ma ikka mäletaksin, et ma sulle kirja saatsin. Puhta lehe, mida kaunistas vaid mu mõttesoojus. Ma ei taibanud siis, et mõtteid ei näe. Ootasin vastust. Ootan siiani. Uskumatu inimene. ------------------ mõtted saavad teoks teod saavad minevikuks minevik, see hääbub muutub imelikuks

------------------ film: "Keskpäevane praam" (1967) seriaalid: "Dr. Who" (2006) (viimase ehk laupäeval ilmuv seeria paljulubav pealkiri - DOOMSDAY Saturday 8 July), "The Hitch Hikers Guide to the Galaxy" (1981) muusika: 10 albumit Kraftwerki nonstopina raamatud: "Vagiina monoloogid", "Kellavärgiga apelsin", "Franny ja Zooey", "Justine" jalgpall: ma pole mänge peaaegu yldse vaadanud ja mul pole aimugi, kes võidab. halleluuja, ytleksid huvilised. good for you.

*õigema õnne valem*

Õigema õnne valemisse kuuluvad õde ja ema ja Erkki ja HRL, ja palju käredat muusikat ja telkimine pluss 10 kraadiga, ja hommikune kohv, mis on ise valmistatud, mitte mingi toitlustustelgi lurr, ja päike, mis mind armsalt kypsetas, ja tyybid, kes on saavutanud alkoholijoomises sellise meisterlikkuse, et pole mitte ainult ennast kuulikindlaks, vaid ka meid nähtamatuks joonud (miska ei teinud mulle enam peavalu hirm, et paljupalju (purjus) inimesi on pahapaha) ja mistõttu ei kippunud keegi neist meid tylitama, ega saanud minu silmad sel yritusel mitte midagi ebasyndsat näha. Kahjuks eksisteerib ikka ja jälle võimalus, et mõni inimene on kahe silma vahele jätnud pisiasja, et viin (või ka yldse alkohol) sobib ainult tarkadele inimestele. Nii ei teagi ma, palju jõudis meediasse tagasivaateid muusikale või bändidele, aga päris kindlasti jõudis sinna yhe noakangelase lugu. See jääb siinkohal jutustamata, sest yks kollane leht tegi selle töö minu eest juba ära. Minu ootused seoses yritusega olid ylimalt tagasihoidlikud. Eesti metalist tean ma täpselt nii piisavalt vähe, et otseselt hindama neid ei hakka, kyll aga on mul tekkimas omad lemmikud ja ka need "keda ei lähe vaatama, makske või peale" variandid. Nende viimaste top'i esikohal on hetkel Nihilistikrypt, kelle muusikat ma iseloomustaksin järgnevalt - võtke mitu kitarri (eelistatavalt 3), siduge need punti, sinna pundi sisse asetage trummid ja taldrikud ning kõige keskele yks valjusti röökiv mees, lykake see pusa võimalikult järsust mäest alla (nb! mitte kuristikust vaid mäest, eks ole) võimaluse korral nii, et miski ikka yle pillikeelte tõmbaks, ning võimendus järele ulatuks ... ja kuulake, mis sellest kõigest siis välja tuleb. Sellegipoolest kuulasin vapralt ära 1,5 nende esitatud laulu. Kõrvatropid pidin endale taskurätikust valmistama aga hoopis yhe gootiroki bändi ajal. Laulud olid ilusad ja muusika oli ilus, aga kõik oli liiga vali. :D Beseech'i ja Whispering Foresti vahelise duelli paneks viimane kinni kyll. Ainuke bänd ka, kellel oma koor kaasas oli. Ja tšello. Respekt. Skyforger, see "lätlaste Metsatöll", ei jää meie meestele sammugi alla. Ainuke muusikaline kollektiiv, kelle ajal ma pisut suigatada söandasin, sest kylm ja magamata öö andis tunda. Tiamat oli ilus. Ilus, kuid veidi rusuv. Ainult armastusest laulavad, tähendas keegi pikajuukseline mu ees veidi torisedes, muidu väga hea punt. Tõesti, igas viisis oli sygist ja nukrat nostalgiat ja natuke "vihm vastu akent" tunnet minu jaoks. Aga mõnikord on seda just vaja. Teise õhtu peaesineja Satyricon seevastu oli nagu tulesäde kaminas, pysimatu, kuum, raju, täiesti kardinaalselt erinev eelmisest. Jälgisin silmanurgast ema, et see moshimise käigus oma prille eest ära ei raputaks, ning tundsin ise järgmisel hommikul kerget vajadust sooja pehme salli järele. Hääl sai ära lauldud. Metsatöll esines minu jaoks tiba liiga varasel tunnil ... neile oleks hiline õhtu(hämarus) paremini sobinud. Mitte aja mõttes, nad alustasid kell 22, vaid selle pärast, et siis paistis veel puhas päike peaaegu lagipähe. (Siinkohal olgu mainitud, et ilmaga vedas "raskelt" ;) ) Lamasin puu all maas, päiksest rabatult, ja jorisesin laule kaasa. Tiamati ja Metsatöllu vahele jäi täpselt Horricane - hullumeelsuseni lahe bänd, keda oleksingi võinud lõpmatuseni kuulata. Teine päev oli yks suur yllatus nii ehk teisiti - esiteks see, et - ohooo, mu kõrvad ei vilistagi ja kael ei olegi kange - ja teiseks alustasid bändid juba varakult, ehk siis toibumisaega ei jäetud. Väikesed kotermannid tikkusid Nitrous'i intro ning Manatarga esinemise ajal staaritsema. Ehk siis juhtmete kadu ja pillikeelte pooleksminek tundus igati loogiline selliste maagiliste hetkede lõppakord olema. Olid olemas varupillid ja yberhea huumorimeel, asjad lendasid nii lavale kui lavalt tagasi. Rahvas oli vapper ning lõbus ja pigem heatujuline kui "kuri". :) Aga öösiti saatis mu unesid lätlaste telgi juurest kostuv mitmehäälne laulujoru ning kaugemalt kostuv trummipõrin ja kitarriplinin. Selles laagris ei maganud keegi. Kui, siis ehk mina.