pärsia vaibad, kuld ja kalliskivid. peegelpildis.

öösel kaotasin elektri. olen viimased mingiteist aastat muusikaga magama jäänud ja ärkasin seetõttu ärevas vaikuses. elekter kaotas ka mind. see juhtus täna päeval keset tolmuimejaga vehklemist (don Quiote kodune variant), seega kasutan võimalust ja panen oma head soovid siia siva kirja - hääd selle aasta igavikku kadumist ja järgmise tulemist! :) edit: jahh, yks salajane soov on ka veel - teid on juba ~80. kui ma saan 100 täis, siis tuleb raamat (ma lubasin ja tahaksin, et see saaks tõeks). carrot kutsus meid kylla tänaseks. ma kaalun seda optsiooni, kuigi võimalus sinna jõuda on nii ~20% sajast. load peaksin kyll yles leidma enne õhtu algust, kuigi talviste teeolude sõber ma ei ole. eile olid kitsed teel ja enne seda ma just palusin roolijal ses udus veidi vaiksemaks kiirust maha võtta. sest ma kardan loomi, nende julgust udus ringi silgata. sain nõia tiitli. ("sa sõnusid ära!") ehh. see mul veel muidugi puudus. :D aga kitsed on ilusad, ... nagu muinasjutust. edit: peale EJ-ga rääkimist jäi tunne, et ehk on mets mulle parem aastavahetuskoht. peale rääkimist Ruuduga on see veelgi kindlam. :D edit of edit: meid kutsuti EÜSi aastat vahetama (ksv! Vaske ja tema noormehe poolt). võib tulla kõne alla. :) eile lõunal kangastus mulle midagi kummalist - hämaras kohvikus, särav naeratus ja mõtlik kulm, Anthony Hopkins ja Hugh Grant yhes isikus. ja ses isikus oli veel teisigi tegelasi ... aga kõik ei meenu hoobilt. filmilikult mõtleja. nii vaiksena pole mind vist ammu nähtud. võtsin endale vabaduse mõtiskleda ja kuulata ja vaadelda ja mitte vahele segada. edit: ja Rasmusele, kes puhtjuhuslikult samas kohvikus viibis: see teema ei ole veel lõppenud kyll .. ma lihtsalt kogun mõtteid, kuigi mulle tundub, et me lahkame seda asja valest otsast. aga sellest hiljem. :) ja siis õhtul avastasin, et mu maailm on peegepildis. nii ka mäng, mille ma tegin. alguses oli selline tunne, nagu keegi oleks otse peakohal õhupalli nõelaga katki toksanud, aga hiljem tuli muie suule. :) rahulolu. ise oleksin nõus seda lõpmatuseni mängima. maailm on ymmargune ja vahet pole, kuhupoole sammud sead. lõpuks jõuad ikka õigesse kohta välja. vot. :) kui vool vaheldub minu kasuks, siis tuleb siia ehk veel midagi, mis veel selle aasta sees meelde tuleb.

*tõlkimatu serbohorvaadikeelne sõnademäng* ;) ja muud olulist ...

Ma arvan, et yks kena pisike ajusisene translaator oleks kena kingitus kyll, sest ma ei suuda enam ära tõlkida, mida inimesed mulle öelda yritavad. :) jahh, ja interpretaator oleks samuti kena jublakas. Jõuluvana, pane see kirja .. Selle aasta sees on juhtunud jälle nii palju, et ma olen jõudnud vaid yheainsa aasta jooksul taaskord ära elada terve yhe inimese elu. Lugesin Daki blogi ja leidsin, et valdavale enamusele kysimustest võin vastuseks mõmiseda: "mhmh". See omakorda ytleb yhtkomateist - et võiks veidi asu anda endale ja mitte end ribadeks tõmmata tegutsemise, rasmuse, yksinduse (või pigem yksiolemise, sest seda on yle mõistuse palju ette tulnud) ja armastuse vahel :) , sest tema ei taha ribasid. Ta tahab tulevikus ikka vist pigem sellist kaaslast, kes on terve ja tore, vbolla veidike hullumeelne või armsalt pöörane, aga päris kindlasti yhes tykis. Pööripäev on möödas ja mu sisemus on taas pöördunud koos sellega - sotsiaalsuse ja avatuse poole. Aasta lyhim/pimedaim päev on möödas ja nyyd läheb aeg ainult pikemaks, heledamaks, kevademaks. Tahan taas välja ja teed jooma ja tantsima ja muusikat kuulama ja teatrisse ja kelgutama ja linna peale jalutama ja eesti peale ringi sõitma ja ... jahh .. mul on hea meel, sest sel aastal olin mina andja pool. Ma saan seda nii harva olla, ma kohe ei oska kuidagi, sest inimesed pole harjunud, et keegi annab ja - ohoh - ei tahagi midagi vastu. Eksole. Ja siis mul mõnikord hakkab valus neist kahtlustamistest. Aga eestlane on juba kord kahtlustav ... kahjuks. :( A/PH-le viidates, kes omakorda viitas armsale Grisule - selle ljullaga sain ma sel aastal oma kingid kätte kyll. Inimesed mu ymbes on väsinud tõsistest eestikylmamustaöömasendavatalve luuletustest ja tahavad naerda. Ja nad naersid. Ja isa mängis kitarril vene ballaade ja laulis ise kaasa. Ja kes iganes võttis viisijupi yles, sellele ta mängis taustaks kaasa .. ja mul oli nostalgianurk, sest vanasti kui ma väike olin (naer saalis), mängis isa mulle/meile alati kitarri - synnipäevadel, nääridel ja jõuludel - alates konnalugugudest ("kivil istus väike konn", "need konnad on", "sauna taga tiigi ääres" - ärge kysige, miks nii palju konnalaule ... eks eestlased mingi nõiarahvas on :D) kuni vene ballaadideni. Eriti võssotski lood. Aga ka "Tshjoorrnaja nootsch", mis tema esituses kylmavärinad peale tõi. Ja siis tõi ema tavaliselt akordioni ja mängis prantsuse shansoone vastu ja laulis "Lõket preerias"oma madalal aldil häälel. Ehh. Ja kui eelmisel aastal Ruben oma klarneti ka korda sai, siis oli täitsa mokas. Trummid ainult puudu. Njah, olid ajad, olid majad .. :) Elava muusika vastu saavad ikka väga vähesed asjad .. (mis sest, et mõned meist viisi ei pea, pereringis on see suht ebaoluline.) :D Mul on kurb, et ma heade sõnadega alati kitsi olen. :( Ärge kaua pahased olge, kui suudate. Tegelikult olete mulle kõik kallid. :)

*miks mul jõulurahu ei ole*

ma syndisin järelmaksuga. mu vanemad maksavad seda võlga tänaseni.

ootan reedet :) väga ootan .. .o0(sadagu mujal taevast või pussnuge .. või naelarahet või ilusaid poisse :))

ma olen kajakas öös alla katustelt karjun lume tuisuga soojendan kuu ja hyyan, et suve ei tule siit kylmaga jahin hingi et veidigi sooja saada keeldun te pakutud toidust kuid pea kohal lendan ma kaasa hämaras valvan te und nokas vaevaga korjatud laulud mitmehäälsel metalsel kõlal pirnipuu tumedas varjus ja ära sa arva, et homme ma laulan siinsamas, kus täna synnin kylmunud pihlakaiks ymber ja tahan te juurest ära

*kui vanajumal sinna kolba sisse pole ikka midagi andnud, siis ... *

kas te teate, kuidas sõbrale haiget teha? rääkige temaga. öelge talle kõik ära. olge avatud ja impulsiivne. ja mõtlematu. naerge, kui ta naerab, sest teie ei tea, et ta on tegelikult igisolvunud. .o0(oh, i should know allright. i'm the expert and everything.) ma ei oska vait olla, kui ma näen ebaõiglust, aga adressaadid on tihti valed. esimesed ~30 aastat ei ole ykskõiksus ja vaikus mind vallata suutnud ... well .. NOW would be the right time for that ... God? ma ei oota sinult jõulukaarti. palun andeks hoopis. avalikult siinsamas. R. palun andeks. et ma olen, nagu olen. mõtlematu tulesäde. tyhjade sõnade kaja. ehh .. -------------------------------- edit: kurat. haiget sain ma juba ammugi. unustatudki juba. ja nyyd ma siis häbenen asju mida ma ei mõtle ega ytle ega arva. ma ei jaksa maailma lollust häbeneda, sorry. ma tean, mida tean. teadmine on kallis mälestus. aga yldisemas plaanis - aeg ajalt on tunne, et mu peas elab keegi, kellele lähevad asjad korda. ma arvan, et ma peaksin ta minema kolima. või kiiremas korras talle sõbra leidma. sest muidu on ... temast saamas tyyp, kellel on ykskõik. päeva(de) tera - targa backstabberiga on sama palju peale hakata kui siira lolli/lollilt siira sõbraga. võimalus on, et esimene elab lihtsalt kauem, aga sõpru on neil yhevähe.

*Kings of Metal* (Manowar)

ma tean yhte asja. seda, et ma mitte midagi ei tea. täna ärge mind puutuge ... kui teil just eluisu otsas ei ole.

*hämarad asjad ja ajad*

veel viimast korda algan sõnadega

-tantsimine :D- viimast korda.. kõige hoogsam, kõige lõbusam, kõige vabam. vahepeal oli tunne, et me yritame endal hinge seest välja tantsida .. ja pisikesed pilukil punased silmad olid akende taga irvitades me hingede ootel. veidi nalja ja näidendit ja hõõgveini - ja oligi selleks korraks kõik. ja olgugi, et veel suvel olin ma suhteliselt pessimistlikult meelestatud meie yritusse, sujus see kuni lõpuni kenasti. võib olla olen ma sellist meelelahutust kogu aeg igatsenud. :) tooliga ju ei tantsi. yksi ka mitte. lõpuks ei julgegi põrandale keerlema minna ka kõige parema tahtmise kiuste.

ma pole enam ammu yhtegi filmi suutnud vaadata ... võtsin Tlnast kaasa dr. Who, aga sedagi olen vaid peopesaga silitanud. töö teeb mu silmadega imet :$

vedasime rasmusega yksteist lasteooperit vaatama, lõpuks tukkusime yksteise õla najal. naersime, laulsime, segasime vahele .. lasteetendus teeb kõigist lapsed :) unepuuduse yle kurta ei saa - pigem on seda viimasel ajal yle. aga ma ei raatsi. ma lihtsalt ei raatsi. hea on, et on töö. hea on, et on kool. ma saan matta ennast mõtete eest. jõulukas on tulemas. ma olen näidendis peaosas. mul on tekst veel välja mõtlemata, aga näidend on juba homme. ketserlik mõte -> see tekst võiks minuni unes tulla .. :) siia jäi veel palju vahele - terve nädal, laulud, muusika, muuseumid, muljed ja muljetised, aga esialgu jääb see minu teadmistesse. nagu ka mu soovid. >>keerab suu lukku aga väikesed avastused on lahedad. näiteks see ja see. :) >>keksleb salaja öös .. ja mul peaaegu ei olegi kahju, et ma ei saanud kariniga minna Green Christmasile, sest neid tuleb veel. kõiki asju tuleb veel. midagi head peaks lugema. see Hancock'i "Allilm" on liiga tellis mulle, kuigi tohutult huvitav. ma arvan, et seda myyakse kilohinnaga (ca 700 lk) :D tema "Talisman" on õhem, sama huvitav, aga inglise keeles. alati leiab vea .. keegi näitas säravsilmselt ennist raamatut "Tung tappa", aga yhe korra lugenuna ei tihka ma seda enam kätte võtta. jahh, vbolla on nyyd hoopis mõne luulekogu aeg. ja just meenus, et lubasin teha homseks õunaplaadikooki .. :)

*18 til I die ..*

sydame kyljes pisikesed kuljused helisevad, kui ytlen su nime mis sest, et sa ise teistel teedel rändad, kaugeis paigus vaatan kassisilmselt ähmast talvepäikest avatud suule lumehelvestest koguneb kord kui sa mind kuuled, siis tea, stressitee on imeline asi. :) .. ja mullegi meeldivad kollased kassid. :)) .. ja ykskord saan minagi tubliks! jahh .. sinu pärast pysin ma igavesti 18. sina mind soovisid. sina mu lõid :) >>kyynitab raamaturiiulisse Väikese Printsi järele ..

hullumeelne reede (nagu oleks ta 13. või midagi) vol.2 (ehk järg eelmisele nädalale)

nii. täna ma karjun kõigepealt !Appi! ja siis vaatan, mis edasi saab. sest: ma pole veel päris terve mul on homme vaja olla tallinnas ja ette kanda ma leidsin yles kaks plaati, mis mul nagu miljoooon aastat olid kadunud ( bryan adams "unplugged" ja blackmore's night "shadow of the moon") (megabro tulemus!) mulle tuli iron maiden ära koju mulle jõuab kohe manowar ära koju mulle jõudis veidi metallicat koju yks biohazard jõudis ka sylle kukkuda mulle jõudis koju bonzo uus verisulis plaat (vähemalt 5 laulu pogenistide poolt, ehk siis peale minu 2 veel Katariinalt ja Bix Pokupojalt ja kõik igavesti vinged lood) minuni jõudsid kirjad ja head inimesed ja lõpuks ka hea uni kurk on ikka veel valus ma ei jaksa ma ei jõua ma pean side lõpp.

some like it hot ..

goodbye saaremaa. goodbye tantsimine ja koosolek. goodbye teater. goodbye töö. teretulemast 39 kraadi palavikku, valus kurk ja viinasokid. halleluuja! >>kustutab kyynla aknalaual ära ja poeb voodisse --------------------------------- (rääkimata sellest, et minuni ei jõua mulle mõeldud kirjad ja msn näitab mind elu eest offline's. ja et mu jaks on tegelikult täitsa otsas. :( lumi, kylm ja märg ilm, magamatus, ykskõiksus enese suhtes. )0o. >>vajutab silmad kinni, pea patja ja pomiseb veel pikalt ja laialt, kuidas sadas lumi ja valiti kindral ja nyyd on rebasest krae.

*cuz life is a lesson, you'll learn it when you're through*

kividest me taskupõhjas me sõprus see otsekui kivist on vaid arvatav lähedus vihmadest-tuultest jäänd soontes paljuytlev ja vaikiv jahedus kuid kivi on kindel kui kalju ning liblikaid tantsib me rinnal särades kesk lainevahtu veereme tyhjaks jäänd rannal sa tahtsid kord saada mereks ja mina jääda su randa kuid meist sai peotäis kive mida rändur taskus saab kanda siin on mu sygis on armastus see või on ahelad polegi lõpuks vahet seal vaadata ette ja vaikselt naerda anduda öile kuni on aega siniseid silmi lõputult suudelda lamada heintes tähti vaadelda tantsida kuni tules on tallad sygis on seljas juustes on hallad kõik tuleb lõpuni kanda ja pisarais ära anda

*all the ways you wander*

*R* nagu reede ja raju .... ja rahul :) 2 tundi und. 8 tundi tööd. ja siis yritus. maja leidsin. koha leidsin. kulmukortsutus. muusika. ettevaatlik uudishimu. pugesin uksest sisse ja lunastasin pileti. pileti põrgusse. jõudsin täpselt selleks hetkeks, kui Hall Malev maailma pöörlema pani. mõned õlled ja jalgpall (laua-). proovisin kenade noorte inimeste õhutusel ja kutsel veidi mängida ka, aga ei, ma pole selles suurem asi käpp. suur viga oli tulla yksi, aga sõbrad olid selle õhtu teisiti planeerinud, kes oli ballil, kes peol, kes uitas niisama ringi, kes õppis jne. saatuslik viga. Urt. Mater Tenebra. minu isiklik arvamus - Urt pole päris minu jaoks. Mater Tenebra oli juba veidi parem, kuigi end maalivad mehed meenutavad mulle hardalt omaaegset Kiss'i. uitasin ringi muusika sees, leidsin paar tuttavat ja paar uut tuttavat, ja ootasin. kella yheni. ja siis see tuli, mille pärast ma tulin. !Bestia! ja edasist ma sõnades kirjeldada ei saa. ja pole vajagi, sest ma olin nähtu-kuulduga rohkem kui rahul. ma ei taha öelda, et sellest pikemalt rääkida ei saaks. kindlasti saab. kunagi hiljem. lõpuks põgenesin iseenda eest pimedusse. ("yeah. well. whatever." oleks olnud paras vastus (sellele poolikule) sõnumile, mille sain. valestiarusaamised. taas kulmukortsutus. aga teine sõnum oli hoopis olulisem. see, milles mind taga otsiti ja oodati.) kallistus. öö. *L* nagu laupäev, lunastus ja lõbusus ja lahe olemine. magasin otse loomulikult sisse, sest äratuskell jäi vale (ehk siis: mitte minu) käpa alla. teistest rebastest pool tundi hiljem teele (esimesed olid pool tundi juba rongiga (väljumisega 7:32) sõitnud seks hetkeks, kui mina bussi istusin.) ja tallinnasse. kõigepealt minu *erayritus* - inimjaht. kõik on kuskil tallinnas, aga kus täpselt, pole kindel. kylm tuul, trammisõit ja laevad (Suur Tõll ja "veel midagi"). aga seisvad laevad ei ole minu jaoks. vaatasin nukral pilgul jääklaasi päikest ja mõtlesin, kas ma mitte vales kohas pole. sisemine segadus, millest polnud lihtne aru saada. ja siis hetkega kalle paremuse poole - täielik muutus. tuttavad näod, soojad kallid, kelmikad naeratused ja krutskitega naljad. ja ma olingi jälle mina. seesama, kes enne reedet lõbusalt filmide yle naeris ja tantsu keerutades inimesed muusikat unustama pani :) kell 1 algas Fotojaht - kõige olulisem osa vilistlaste ja rebaste yhisyritusest. 5 tundi myttamist õhevil nägude ja "alati valmis" fotoaparaatidega. vihjed olid ymbrikus, linna kaart ja muu vajalik samuti. igasse punti kaks vilistlast ja 3-4 rebast, marsruut oli järgmine (meil vähemasti, kõigil oli see erinev): rotalia, vironia, oravapilt pargis*, eüs, lenderi tytarlaste gymnaasium, armas vil! valve hääl, leola, õhkurippumajäämispilt myyrivahe tänavas** ja sakala. ja finish taas vironias, kus meid ootas söök/jook ja lõbus seltskond. ja fotojahilt saadud esimene koht! pilte pidi tegema aadressivihje taga pildil olevate asjade juures/peal/kyljes ja neid pilte tuli teha siis kõigega, mis pildil oli:

• lembela kingitud sydamepatjadega ja kahe rebasega(vironias),
• vigriga (rotalias),
• aknaga, mille kyljes olevat maja enam pole, sest selle asemel on uus maja ja see aken on nyyd vaid pildil alles (eüs),
• koolimaja klaastorniga (lenderi gymn.),
• sohvaga, millel oli kuldne padi (vil! pool),
• punakat karva tooliga, mille taga oli õlle nimi(leola),
• 5 õllekannuga, mille pidime leidma 89 õllekannu seast, sest nimed pidid kindlalt samad olema, mis piltidel (sakala)

+ veel boonuspunktide pildid: * oravapilt pargis - pargis tehtud pilt oravaklubi liikmega, kuna päris oravaid ei andnud kohale meelitada ** õhkurippumajäämispilt - pilt, millel me kõik oleme jalad õhus (hyppamise variant) ilma kõrvalise abita + kysimused, mis kõikjal esitati, mis omakorda olid ysna rasked. mõnikord polnudki neid, sest olid postkastidesse ununenud. tjah, infoyhiskond, mis sa teed. keegi ei usu enam tavalisse tiguposti. :D yhesõnaga, pikk, tuuline, naerune, igavesti vinge asi. läksin koju, tegin paar kõnet ja sõnumit. panin klapid pähe ja klappidesse "Alanna" ja põlema 10 kyynalt. ja vajusin pikali nagu kivi. kell 10 algas öö. *P* nagu pühapäev ja pingelangus ja ... salapärased asjad ärkasin öösel 3 korda mõttega, et midagi on valesti. kustutasin kyynlad ja ootasin hommikut. viiekroonine pilet, tramm ja härmas aknad. ja siis tuli maasikas mu nädalavahetuse vahukoorekoogil :P - ajalooinstituut ja "hõbedakamber". ja kohad, mida tavakylastajaile ei näidata. hoidla, aarded, skeletid, kuld-hõbe-pronks-raud, ehted-sõjariistad-igapäeva esemed-ohvriannid ehk siis kõike, mida maapõu inimeste eest varjanud on ja edaspidigi varjab .... amazing. kõigile anti kätte 2-4 kasti arheoloogilisi leide, kas puhastamiseks või sorteerimiseks või sildistamiseks. marian tõi mulle näha pronksiaja mõõgad ja kaelavõrud, rasked ja ilusad ja yhtlaselt tolmused. mulle anti sildistamiseks pisikesed merevaiguehted. hiljem vaatasime väljapanekut ehteleidude nö ajaloost, esimesest leiust (merevaiguehted tamula järve äärest) kuni hilise ajani. asjalik hommik. kõige kummalisem leid oli viilitud kolp, mis minu meelest mängis hiljem sööginõu rolli .. kes teab. :D kohvilõuna vilistlastega ja rebaste saatmine lõunasele tartu bussile. avastasin poes plaadiletist Bonzo uue plaadi .. aga kuulata ei julge. .o0(ehh, mind.) ma mõtlesin, et reede on raju. et on möll ja elu keeb. aga tegelikult on terve nädalavahetus otsekui teisest ilmast. imeline ja pöördumatu. lähen taas. mind ootab lift, mis sõidab põrgu ja taeva vahet. homme on *tavaline* tööpäev. :)

tvisti ja hõõgveini

Tantsimine lõdvestab muudest maailma muredest.

Näiteks sellest, et tõsise püromaanina tegin eile Väikse Vanemuise kõrvale armsa väikse lõkkekese ... mul läks tõrvik käes sõna otseses mõttes põlema. Sander ja Marian olid mu kustutamise kiirabi. Rongkäik oli veidi alla mu ootuste .. aga ega neid ootusi väga olnudki. Laulsime seekord vaid erakordselt vähe.

Läksime Marianiga veel ülikooli aulasse kontserdile („Rütmide müsteerium“ ) - vat see oli yks igavesti vinge asi. Nautisime iga hetke, iga sekundit. Saksofonid, erinevad löökpillid, bass, torupill ja süntekas (sinna hulka veel videoinstallatsioon kahele ekraanile ja kultuurikolledzi tantsijad) - ma tundsin ennast nagu värvilises rytmide majas. Ehh. Kahju oli, et ruttu otsa sai. Ja et ainult vähesed mu tuttavad seda vaatama said tulla.

Õhtut jäi peale tantsimist lõpetama kaks filmi - "Ava silmad" ja moment "Siin me oleme"'st (sest Sander väitis, et midagi head on vaja vaadata, muidu ei tule uni enam sugugi ..) Nojahh. Magama sai mõni meist alles 6 paiku (ja ikka selleks, et 9 ärgata ja 10 tööl olla.)

Ma olen peagi lihtsas apaatia seisundis, kus kõigest ja kõigist on ykskõik. Ja ma pole kindel, kas ja kellele see hea on, aga sellele kaasaaitamine pole ka hea mõte.

Kui uni mind siin keemiahoones maha ei murra, siis ootab mind õhtul kontsert. Raju. Metal.

(ja Poslebala Ugalas, kuhu mind hetk tagasi kutsuti.)