*09.09.09*

Kui kuupäevale numeroloogiliselt läheneda, siis on tegemist igatepidi minu õnnenumbriga. 9 on mu lemmiknumber. Kui mul oli peos risti 9, siis ma võitsin kaardimängu alati (see jääb ebausu kilda, aga statistika näitab, et siis mul vähemalt mõte töötas erksamalt). 9+9+9 = 27 ja 2+7 omakorda = 9 I can't wait now, can I ?

*loksutatud, mitte segatud*

Jaanipäeva vihm peletas meid Tartust kaugemale Räpina metsadesse. Kuiv, vaikne ja sääskedeta öö ja pakkudest laotud suur skulptuur, mis peagi tuleroaks sai. Kahjuks murdis väsimus mu enne hommikut ja seda aega, kui ka tegelikult valge öö valgemaks läks. Mulle meeldivad alati vaiksed istumised sõprade või perega - (kylasimmanitest või linna jaanipidudest ei oska ma kuidagi lugu pidada) muusikat pole, purjus inimesi pole, olemine on kuidagi sume ja õdus. Hommikul oli ilm nii imeline (kuigi ka õhtul oli see vihmata - vaid veidi pilves), et ei mallanud toas kohvilauas istuda, vaid otsutasin aega veidi kasulikumalt mööda veeta - haarasin saunanurgast vikati, viskasin riided seljast (et päike ihule lähemale saaks), ning läksin õunapuid vöökõrgusest heinast välja niitma. Viimati tegin seda 10 aastat tagasi, Tartus, Tähtvere 1 kodu õuel, kus hein samamoodi lõua alla kippus kasvama. Tahtmist oli seekord rohkem kui peopesades nahka .. yhesõnaga, poole maa peal tuli kõik pooleli jätta. Aga ma lubasin, et ma lähen veel tagasi. Sellesama päeva lõuna leidis mind aga Võhandu jõelt, kus ma juba kibedasti kahetsesin oma hommikust heinategu. Mõla ei pysinud peos, sest poepesad valutasid ja kuumasid, nagu hullud. Kanuu tundus olema ebastabiilsem, kui eelmisel korral Sauga peal, ja nii juhtuski, et yhe kärestikulisema koha peal sadasime kivide vahele vette ning paat meile omakorda peale. Ja loomulikult oli selle kauni kärestiku kohal sild, mis oli parasjagu pildistavaid turiste kolmes reas täis. :D Teist korda käisime vees siis, kui Antti otsustas, et tema astub nyyd lihtsalt (keset jõge) kanuust välja, loomulikult käis meie alus jällegi ymber. Vesi oli tohutult soe ning ainult kärestikud olid need, mille ees ma veidi hirmu tundsin, kivide pärast. Ma olin nimelt ysna kindel, et ma ennast sinna kuhugi vigaseks löön. Kanuu laperdas kyll paari koha peal veel, aga rohkem ei läinud õnneks teda ymber ajada. Selle kahe supluse ja mäsleva vee kiuste pysisid mu plätud kanuuninas paigal nagu naelaga. Kokku sõudsime maha 25 km, mis lõbusate vahepalade koha pealt tundus, et on vähe ja kiiresti, laisema vee peal jällegi käisid mõtted kogu aeg kaldal. Kaua veel? Kas me sõitsime mööda juba? Oi, siin nad ongi!? Nii ruttuuu ... :( Väsimus oli suur ja käed jalad kivide vahel siplemisest sinised, aga und ei tulnud. Ma polegi harjunud telgis enam magama, pealegi - silme ees olid ainult kivid ja kivid ja kivid ja kivid ja .... Uus hommik. Kange selg, liikumatud käed ja jalad, hundiisu (ma pole vist kunagi nii palju hommikust söönud), veidike vihma ja esimene peotäis koduaia maasikaid. Suve yks tipphetki siiamaani. :)

*otsinguil*

Kuidagi juhtus, et HRL'st õekesega rääkides tuli mul meelde see, kuidas ma Tartu levimuusikapäevadel käisin. Aastad siis olid '87 ja '88, ja kõik, mis toimus, igavesti pull. Yritasin yhtteist meelde tuletada, kuid kuna olin tollal alles 11-12 aastane, ei mäleta ju suurt miskit. Otsisin netist abi, aga siin nagu polegi midagi kirjas. Kui just mitte mainitud me riigilipu esmakordset suuremat "lehvitamist" Alo Matiiseni laulude saatel. Aga bändidest, kavadest - ei mitte midagi. What a shame! Kadusin enda tuppa kava otsima. Lauljate autogrammid kõik puhal peal ja .. Alenderilt 2 ja Grapsi oma ja Laksi oma ja Sibula(te) oma(d) ja veel ... terve vihik ikka ilusasti täis soditud. Ja ei leia .. >>uriseb Ei saa ometi olla, et selline ajalooline dokument on nyyd minema visatud ?! Rosta aknad, Ultima Thule, T-Klaas, Singer Vinger, GGG ja veel palju muudki. Kuidas rahvas Hardi Volmerile "raha! raha!" skandeeris, ja ta selle peale vaiksel muigel rahva sekka terve karbitäie õllepudelikorke vsikas .. Kuidas Alender rahvale lavalt paljast tagupoolt näitas (ja minu ema selle eest koolis käskkirja sai, sest ta muusikaõpetajana vedas palju lapsi sinna päevadele muusikat kuulama .. ja nyyd siis selline häbitu lugu :D) ... Kuidas ma häbenesin, et mind seelikuga (tumeroheline, lumipesu (või kuidas iganes selle tehnika nimi ka tollal oli), mini) õlgadele võeti, lava ette kanti ja korralikult näppu viskama õpetati .. Kuidas ma peaaegu pooleldi busside vahelt ja alt ennast lava taha pressisin, et kõikvõimalikelt esinejatelt autogramme saada (kummalisel kombel ei ajanud keegi mind ka ära sealt) ja ainuke inimene, kes veidi protesteeris, oli see suur Justamendi liige, kes ei ole Toomas Lunge, ja Toomas omakorda minu kaitseks välja astus.. Kuidas ma nägin esimest korda esinejaid nendes naljakates tiigri- ja jumalteabmismustrilistes liibukates, metallist kettides, kulunud ja katkistes ja alati mitte just õiges suuruses teksades, ning loomulikult suht räbalates, kuid mingi laheda bändi või linna nimega t- särkides. Demet! See paber oli ajalugu! *** Selle eest leidsin '91 aasta Maailma ja Tartu Kultuuri Nädalalehest "Kostabi" väikseid lõike Baudelaire'lt: "Hoiduge armastuses kuust ja tähtedest, hoiduge Milo Venusest, järveromantikast, kitarridest, nöörrredeleist ja kõigist romaanidest - isegi kõige kaunimatest maailmas, - kui selle oleks kirjutanud kas või Apollon ise! Kuid armastage hästi, võimsalt, kangekaelselt, idamaiselt, metsikult seda, keda teie armastate; ärgu hämmendagu teie armastus - harmoonia on sellesse kindlasti kaasa arvatud - yhegi teise oma; ärgu kõigutagu teie valik yldist korda. /-/ Noormees, kes te tahate saada suureks poeediks, hoiduge armastuse paradoksist; laske oma esimesest piibust joobnud koolipoisse laulda kõigest väest kiitusi paksule naisele; jätke need valed pseudoromantilise kooli põlvpykslastele. Kui paks naine on mõnikord veetlev kapriis, siis on kõhn naine tumedate naudingute ammutuskaev!" *** Ära sa ytle .. Halleluuja! :D >>muigab vaikselt, ja paneb arvuti kinni

*võtab hoogu .. ja võtab .. ja võtab ... ja viiendal korral tuleb ta ära!*

Jippii! Ehk siis lühidalt - mis meid järgmisel nädalavahetusel (30. juuni ja 1. juuli) ees ootamas on: TIAMAT (swe) SATYRICON (nor) METSATÖLL BESEECH (swe) DEATHSTARS (swe) DECAPITATED (pol) NITROUS MANNHAI (fin) PEDIGREE HERALD MANATARK WHISPERING FOREST VIGILIA MORTUM HORRICANE MUST MISSA SHADOWDANCES (lit) SKYFORGER (lat) HELL CAN WAIT MALICIOUS DEATH (fin) NIHILISTIKRYPT ME, MYSELF & I THESE BROKEN REMAINS

Kallistan poolsurnuks oma õe ja ema (nb! tehke trenni!), kes mulle koos yhe meeldiva noormehega kolme peale selle yrituse peo peale tõid. Umbes nagu esimesed suvised maasikad :P Ma lihtsalt .... uhhh ... ma'i'või! Hullud olete! :) Kuidas saaksingi ma olla tusameelne või tõsine või kurb, kui mul on sellised sõbrad! :D

*tulisusest*

Ärkasin hommikul mingi imeliku prigina-pragina peale. Hõõrusin veidi silmi ja tuterdasin rõdule. Kass vaatas mu selja tagant sama uudishimulikult, nina vastu putukavõrku. Heli tekitajat ei tulnud kaua otsida, must suits paistis kaugele yle kyla. Vesiveski poole minnes, metsatuka taga, põles maja. Elumaja. Põles maani maha. Jaanini on veel ööpäev. Peale homset olen ma vaba ja ära. Kauaks? Ei tea. Mõni päev? Nädal? Kuu? Kus? Pole õrna aimugi. Tallinn? Võsu? Karksi? Mõni saar? Või hoopis lähemal/kaugemal? Ma ei tunne mingit vajadust kättesaadav olla ja paigal seista. Kui mul on vaja sind leida, siis ma leian su.

*tõde on kusagil väljas*

*i think that you know what i think you know*

Inimene peaks oma mõtetega moodustama terviku. Selle terviku struktuur ei pea olema tingimata yhtlane ja ideaalne, piisab, kui tegevuse ja mõtetega on täidetud lõhed, millest tavaliselt energia kipub läbi või välja jooksma. Mõte, et kõigega rahulolev ning muresid mitteomav inimene on terviklik, on pisut ulmeline, sest kas ei otsi just need inimesed veel vingemaid seiklusi, raskemaid radu, uuemaid mõtteid ja teravamaid elamusi? Kõige lahedam variant oleks, kui kõigil oleks kahte sorti unistusi. Vähemalt kahte :) rohkemat ei saa keegi keelata, aga vähem on kyll liiga vähe. Esimesed unistused võiksid olla napilt täideviidavad, mis vajaksid vähemas osas imet ja häid pärituuli elumerel seilates, ning suuremas osas palju tööd ning suhtlemist. Teised võiksid olla pigem mitte täideminevad, aga just sellised, millele on salamahti hea jaaniöösel või uusaastaöösel oma kodu katusel taevasse vahtides või meres oma varvastega karbikesi taga ajades mõelda. Õnneks ei ole võimalik, et mõni unistus täielikult iseenesest täide läheb, nii, et sa ise suuremal või vähemal määral selle heaks või sellega seotult midagi tegema ei peaks. Iga lusikatäie õnnestumise juurde antakse kulbiga peamurdmist. Paraku oleks alati hea, kui suure portsu fantaasiameelega ka mingi annus huumorimeelt kusagilt poolt kaasa antaks. Ma ei julge harilikult midagi murda, sest tavaliselt kujutan ette, et: a) see on võimatu b) see pole võimatu, aga sellest tuleb palju jama c) see pole võimatu ja jama ka ei pruugi tulla, aga kas see on ikka see, mida mina tahan? või tahab seda keegi teine? d) kui see pole võimatu ja tulemus kedagi ei huvita - siis, kurat, see pole minu unistus .. Ma tahaksin sellest veel kunagi kirjutada, aga hetkel on palav, ei jaksa. Toas on täpselt 30 kraadi sooja, mis on tapvam kui väljas, sest seal on sama palav, aga tuulisem. Kunagi hiljem ehk ...

*blaah*

I remember when, I remember, I remember when I lost my mind There was something so pleasant about that phase. Even your emotions had an echo In so much space And when you're out there Without care, Yeah, I was out of touch But it wasn't because I didn't know enough I just knew too much Does that make me crazy Does that make me crazy Does that make me crazy Probably And I hope that you are having the time of your life But think twice, that's my only advice Come on now, who do you, who do you, who do you, who do you think you are, Ha ha ha bless your soul You really think you're in control Well, I think you're crazy I think you're crazy I think you're crazy Just like me My heroes had the heart to lose their lives out on a limb And all I remember is thinking, I want to be like them Ever since I was little, ever since I was little it looked like fun And it's no coincidence I've come And I can die when I'm done Maybe I'm crazy Maybe you're crazy Maybe we're crazy Probably (Gnarles Barkley - Crazy) ------------ Leidsin yhe pisike muusika kuulamise lehe (http://www.radioblogclub.com/), ka eelmainit laulu võib sealt yles leida. Muud midagi pole mul öelda.

*paradise lost vol. 2*

*** Sammaldunud kivile sammaldunud puule sammaldunud majale sammaldunud suule sammaldunud hingele sammaldunud vaim sammaldunud naeratus lehtedeta taim sammaldega kaetud rabas sammaldunud järvesilmas peegeldus, kes keda rabas sammaldunud maailmas .. *** Valitud vaikus mu kõrvadest kohiseb läbi hing niidiga kaelas uniselt lõdisen trepil energiat saaksin ma päevalt kuid jälle on öö veel läheb aega enne kui silmisse sädemeid tekib narr on olla lahus ideaalist püüelda ta poole nii ehk naa ei saa pakin asjad kokku reisipauna teepervel seistes uut jään ootama *** Ühtepõimunud puudega pargis punaõitega ääristet aed ise istun su paremal põlvel sa ise aina vaed ja vaed kas saata mind maailma lõppu et ehk ei tunne ma teed ehk eksin ja tee leian sinna kus kohtuvad maailma veed või hoida mind tugevalt kaisus su sõrm siis katmas mu suud õõnes tunne ja vaikus ja vaikus ja silmades kurbus, ei muud ma naeran, sest veel ei tunne ei taju ma ohtu su sees aga kui ütleksin "ei" ma kas seisaks siis reetur su ees? mõtlen, kuid välja ei ütle tasa libisen embusest valla püsimatu ja rahutu hing tahab minna ja tagasi tulla .. *** Palju pole mul öelda võin edasi vaikida tänan, et võtsid mu kaasa et näitasid maailma ..

*valem valem*

siis, kui mul murphy't käepärast ei olnud: Kui Armastus on kannatus. ja Kes kannatab, see kaua elab. siis, kas Kes armastab, see kaua elab. ? --- siis, kui keegi avastas, et lill pole lill: Kui Kaktust pole viisakas kinkida ja samamoodi ohakat, mis sest, et nende õied on ilusad, sest need symboliseerivad ..... (?) ..... sest neil on okkad. siis How fcking come (loe: mille kuradi pärast) on roosid neist paremad ? --- Võtsin endale vabaduse käia ja olla. Pettusin endas. Pettusin teistes. Väga ja palju. Võtsin endale vabaduse raamatuid lugeda. Teemaks puhas feminism. Madal. Kõhe. Varbad sirutuvad põhja, ettevaatlikult oodates, et siis põrgatada uuesti yles, sest madalusest olen ma surmani väsinud. Aga see kõik on ainult korraks, sest õnneks unustan ma ruttu.

“F.E.E.L.I.N.G.C.A.L.L.E.D.L.O.V.E.” ?

Hey little sister what have you done Hey little sister who's the only one Hey little sister who's your superman Hey little sister who's the one you want Hey little sister shot gun! /---/ There is nothin fair in this world There is nothin safe in this world And theres nothin sure in this world And theres nothin pure in this world Look for something left in this world Start again Come on Its a nice day for a white wedding Its a nice day to start again. Ma tean Billy Idolilt vist ainult kaht laulu - White Wedding ja Rebel Yell - ja siiski võin ma teda osaliselt enda lemmikuks pidada. Sedakorda kylastab see mees siis meie lõunanaabreid. She don't like slavery, she won't sit and beg But when I'm tired and lonely she sees me to bed What set you free and brought you to be me babe What set you free I need you hear by me Because In the midnight hour she cried- "more, more, more" With a rebel yell she cried- "more, more, more" In the midnight hour babe- "more, more, more" With a rebel yell- "more, more, more" Ja miskipärast pidasin ma ka "Common People"'t tema lauluks. Või siis vähemalt David Bowie omaks. Aga tuleb välja, et hoopis Pulp'i nime alt leiab selle. Mäluhiiglane ... >>uriseb rahulolematult "I want to live like common people, I want to do whatever common people do, I want to sleep with common people, I want to sleep with common people, like you." Well what else could I do - I said "I'll see what I can do." I took her to a supermarket, I don't know why but I had to start it somewhere, so it started there. I said pretend you've got no money, she just laughed and said, "Oh you're so funny." I said "yeah? Well I can't see anyone else smiling in here. Are you sure you want to live like common people, you want to see whatever common people see, you want to sleep with common people, you want to sleep with common people, like me." But she didn't understand, she just smiled and held my hand. Selline nostalgiamoment siis sel esmaspäevasel hilisõhtul. Ma ei saagi enam aru, kas ma sain rannas yleliia päikest või ma lihtsalt õhetangi heast tahtest juba kolmandat päeva ..

*paradise lost*

Rahulolu ja rahutus. Suveristsed. Alati Võsul, alati rand ja päike. Alati veidi sassis plaanid ja tujude keerdsõlmed. Punanahkade ujedad naeratused palliplatsil ja huultele kleepuv jäätis. ...... Sallist tehtud seelik ja viinamarjad rannakoti välitaskus. Merelinnud kiivalt oma pesi kaitsmas, valvamas, karjumas, piketeerimas, uudistamas .. Luik, kes mängis, et ta on poi. Rindade värelev vari õhtuses meres. Päike, mis heitis magama jahisadamasse. Jõudke sinna, ma õhutan teid, jõudke metsa ja merele. Hing saab seal vabaks ja naerukurrud taastuvad. ...... Mittemillestki ei saa midagi ära võtta, ytles mu matemaatikaõpetaja. Aga kui mittemiski muutub miskiks ja on juba natukene nagu olemas .. siis on kummalisel kombel tunne, nagu oleks jälle hoopiski midagi ära võetud. Võimalus suhtuda mittemiskisse võimalikult ykskõikselt näiteks. Ehh... Ma peaksin kepslema rõõmust, aga olen hoopiski kurbuse serva peal. Ei jaksa sellel taaruda. >>läheb ostab mingi portsu värskeid puuvilju, et siis pigem positiivsuse poole kalduda.

***

"Sul on kallid sõbrad," ytles ta tõsiselt, ja astus minu ees kõrvaltänavasse. "Jahh, ja neid on vähe," vastasin ma pominal, ja järgnesin. Ta teab, mida tähendab mulle õnn. Rohkem ei olegi vaja. *** Hommik läheneb kiirrongi kiirusega, kell on juba neli. Kell 8 tahan Rasmuse maast lahti ajada ja temaga linna rännata uusi botaseid ostma. Ja võib olla veel midagi, kui õnnestub, sest "vaene vend" on talvega kõigest välja kasvanud. :) Mõtted on paksud nagu kompott. Aga tuleb välja, et neist mõtlemata asi ei selgine. Ööbikud karjuvad öös.

*laulude sünd öö hakul*

Friend

Art thou abroad on this stormy night

on thy journey of love, my friend?

The sky groans like one in despair.

I have no sleep tonight.

Ever and again I open my door and look out on

the darkness, my friend!

I can see nothing before me.

I wonder where lies thy path!

By what dim shore of the ink-black river,

by what far edge of the frowning forest,

through what mazy depth of gloom art thou threading

thy course to come to me, my friend?

Patience

If thou speakest not I will fill my heart with thy silence and endure it.

I will keep still and wait like the night with starry vigil

and its head bent low with patience.

The morning will surely come, the darkness will vanish,

and thy voice pour down in golden streams breaking through the sky.

Then thy words will take wing in songs from every one of my birds' nests,

and thy melodies will break forth in flowers in all my forest groves. (R. Tagore, "Gitanjali")

*smooooooth*

*järgmisel korral kaasa käärid ja liim*

Käärid, sest rebimisega jäävad servad ebayhtlased ja ebakorrapärased. Kääridega saab sirgemalt, otsemat teed pidi ja kiiresti. Giljotiin oleks sajandi valik. Kusjuures, olen mõelnud, kuskohast saaks paberigiljotiine - selliseid, mis teeksid fotodele vanaaegsed sakilis-lainetavad servad? Kui keegi teab, siis selle infi eest oleksin igati tänulik. Liim, sest see sodi tuleb kuhugi kinnitada, muidu hakkab segama. Tihtipeale on tekkinud kohutavalt kombel segadust - eelkõige selle pärast, et teised inimesed põevad teisi inimesi. Mina põen tegusid. Osavus pole häbiasi. Pealegi meeldib kõigile ilusam tulemus enam. Eks ole? Homme see tuleb. Kuumusetunne on põskedel ning õlgades ... paljupalju inimesi - asi, mida ma yle kõige kardan. Sellest enam kardan veel ainult varianti "paljupalju purjus inimesi". Kas sõprade kyynarnuki-toe-tunne aitaks seda kuidagi leevendada, nii et ma oma lemmikud ikka ära näen? Ma armastan oma sisetunnet, mis mõne vana puhul leiab, et see on uus. Või mõne väärtusetu puhul, et see on väärtuslik. >> silitab sõrmeotstega yle Boccaccio "Dekameroni" Ja mis siis, et mõned leiavad, et see on "niisugune raamat". Kõik ei ole kõigile. Täpselt samamoodi, nagu Gailiti "Toomas Nipernaadi" puhul tundsin, et seegi oli oluline vaid mu klassijuhatajast kirjandusõpetajale. (Päris kindlasti ei meeldi see yhelegi mu praegusaja tuttavale ... vähemalt mitte, et ma teaks, et meeldib.) Minule on Toomas Nipernaadi vana romantik. Välimiselt muinaslugude vestja ja tytarlaste armuleegi õhutaja, sisemiselt yksik ning alatine otsija. Veidi armsam ning sydamelähedasem mulle, kui sama autori "Ekke Moor". ... yhest jäid radadele muinaslood, õnnelikud lõpud, lähedased/lähedaste leidmised. Viimasest aga murtud sydamed, ootused ja taeva õlgadel hoidmise raskus. Ekke rännud olid noorusaja tormakus, tundudes rohkem rumalustena ning vabaduse ebaveenvate vabandustena. Kehvadena ka sealjuures. Toomase suved olid keskea unenäod. Neis oli oma õhtu, oma hommik ja vahepeal oma öö. Unest ärkamised olid kyll aeg ajalt veidi kehvalt ajastatud, kuid uned olid kosutavad, sygavad ja seiklusrikkad. Ja mulle meenus, et mul pole kumbagi raamatut. Ainult põgus mälestus yhest paljunähtud filmist, ning keska kohustuslikust kirjandusest. Kurb.

*** “Anne-Mari,” he whispered, “don’t fear a thief or a burglar, it’s only me. You sleep on, nice and cosy, I mean no harm, just stopped by for a moment, because the soles of my feet seem to be on fire and I cannot find peace anywhere. It’s quite enough if you lend me one ear. You are not angry, Anne-Mari, are you?” /---/ Why am I thinking of autumn and transience in mid-summer? Who knows, dear Anne-Mari - this summer might well be my last journey and my last farewell. What comes next, is something quite different. These white nights make us sad and crazy. /---/ This is probably why I cannot keep still either. I feverishly grasp every thought and plan, totally unable to calm down. One thought chases the other, one venture leads to ten more. I mostly mean well, but it often ends in misery. Just my bad luck, my dear. /---/ Grey columns of smoke are ascending from huts and cottages into the crisp autumn air, the dogs bark, caravans move along the roads, rivers and lakes already hide under their icy cover, but all that is so far from me, so far! I still see - but my heart is cold and silent. I cannot, after all, take anything with me, the grave awaits me, and me alone. ...

Ma ei oska sellist teost mitte armastada. Ma ei suuda oma soovi ja lubaduse kiuste siia mitte midagi jalgpallist kirjutada. Kuigi oleks isegi, millest. Ei kirjutagi. Tõmban hoopis rõduakna kaugemale lahti ja täna kyynalt põlema ei pane. Öö on niigi valgem kui lumi ..

*vaheldusrikkuse vajadusest*

See koht vajab vaikust ja rahu. Pealegi pidurdab mingi (nüri?) süsteem minu kirjete siia sattumist, ning suurema vaevata leidus yks jalatäis liiva ning oksaraoke, ja mõned asjad said seetõttu kritseldatud siia. Neile siis, kel leidub aega ühe "grafomaani" (muigab suunurgast) mõtteid üle vaadata. Seda teist aadressi pole vaja kuhugi üles sirgeldada .. see jääb märkmepaberiks. Ootan ikka veel suve. Mõtted on rahutud. Jätkuvalt on armastus. Kõik on. Ja seegi koht ei jää tühjaks ja puutumata. Luban. Vaheldus rikastab, they say. Ain't it right? ------------------ Inimestele, kes te ei seedi jalgpalli või seda, kui yks naisterahvas sel teemal heietab - teie tervisele on eluliselt ohtlik järgnevate postituste lugemine. Minge mujale. Minge mängige bridži või midagi.

muusika: Metallica "S&M" I ja II ...