* "jälle ärkan karjatusega, aga mu hääl ei pääse minust välja" (unenäoblog)*

kõige väsitavam on näha yhel ööl kahte kummalist und järjest. hästi tobe on neid hommikul mäletada ja veel tobedam on otsida tähendusi. enamasti neid ei leia. sedakorda siis "kadunud asjade otsimise" uned, mis sujuvalt päriselu matrix'iks yle läksid: 1) ma sõidan bussiga maanteel. lörtsi on sadanud ja tee on libe. maa on õhkõrnalt valge, umbes nagu esimese mahasadanud lume ajal. yritan tukkuda, aga ei saa. sõiduk tõstab kiirust ning vänderdab tee yhest servast teise, kuni lõpuks (kuidagi loogiliselt) maandub kohutava jõmaka saatel pystloodis kraavi. ma ei saa haiget, kuid esimese asjana asun oma asju otsima, et bussist kuidagi välja ronida. olen oma kohalt ära kukkunud kuhugi bussipõhja, ning ei mäleta enam, kus ma enne istusin. inimesed liiguvad aegluubis bussist välja, aga mina rahmeldan ja otsin tulutult oma kotti. buss on suur, kahekordne (stiilis trt-tln ekspress). mingil hetkel avastan inimesi elutult kahe korruse vahel rippumas ja karjatan .. 2) ma olen haiglas ja mul on käes kimp võtmeid. ma tean, kus on minu võti ja milline on minu palat, aga sinna mul pole asja. olen nimelt täiesti kindel, et panin oma asjad ema palatisse ja otsin nyyd võtmeid (just nimelt kaht võtit, kuna tal on miskipärast kaks palatit), millega uksed lahti saaks. käin terve korruse läbi, seisatan iga ukse juures, inimesed vaatavad juba imelikult, aga ykski uks ei avane. (kahju, et mul pole numbrimälu, ma kindlasti võidaksin lotos vms, kuna numbrid olid selgelt näha.) istun nõutult ning väsinult ooteruumi pingile ja minu kõrval lähevad tylli kolm meesterahvast - yks neist oli turske, kiilanev, umbes neljakymnendates härra, yhe välimust ma ei mäleta ja kolmas nägi välja nagu pisikest kasvu pikajuukseline Frankenstein (pange nyyd kokku kandiline pea, nurklik õudukas nägu ning pikad juuksed). minu kõrval seisev medõde, kes neile automaadist kohvi valab, rahustab mind "nad on hullud, aga muidu heatahtlikud. viga nad sulle ei tee." naeratan, aga miskipärast ei usu teda hästi. kiilakas mees tuleb minu juurde, kykitab mu ette maha, ja hakkab minuga rääkima: "kui vana on isa?" "?" "sinu isa .. " "umbes 55 .. mis siis?" yhman tydinult vastuseks. lai naeratus vajub mehe näole ning tema käsi annab mu paremale õlale ilge litaka: "tule mulle ära, ahh!?" " .?.. " kogun ennast veidi ning paiskan onule valjuhäälselt näkku kõik, mis ma temast arvan ... nii põnev, nii põnev oli järgmisel päeval kahekordse bussiga tlnast trtusse sõita, tukkuma jääda, ja mõlemil korral rahutult oma kotist kinni haarata, kui buss ootamatult suvalise koha peal tee pervel seisma jäi. minust paremal, rida tagapool, istus yks kiilakas mees, ja luges raamatut, vaadates vahepeal põgusalt yle heledate prillide. "kurat," mõtlesin ma, ja tulin Hurdas maha.

*rannarootslase ymin*

Nagu tormisel merel laev ma jooksen sus vastu tuult võib olla me majakas kadus võib olla on kapten purjus või tähed ei näita teed seisab hommikuvaikuse süles igas sadamas truult yks murelik pruut võib olla ta täna ei tule on mõtlemas neist iga neid võib olla me majakas kadus võib olla on kapten purjus või tähed ei näita teed on kaptenil lilledest kee kena neid, palmisaar ning aardeleid nii ykskord kui torm oli suur leidis laev yles tee mere põhja võib olla me majakas kadus ja kapten oligi purjus ja tähed ei näidanud teed mu kõrval sa lebasid tasa ses öös oli elu ja surma

* ma ei taha öelda "ei" *

ma ei armasta hommikuid, mis näevad välja nagu vettinud vatitekid. kuidagi rõske ja lõdisev on neis ringi joosta (justnimelt joosta, et vihm mind kätte ei saaks). ja kui asju peaks olema kaasas veel rohkem, kui need kaks kätt, mida yldjuhul saaks taskusse peita, siis on asjalood päris nutused. mul on kodus olemas kaks vihmavarju - "heatuju"-erepunane ja "lihtsalt-mugav-kaasas-tassida,-sest-tal-on-nöör"-sinine. ja siis kui sajab, ei võta ma neist kumbagi kaasa, sest loodan ikka ja alati heausklikult, et vihm saab kohe-kohe läbi.

mul on Võsu-häda ja homme on päikesevarjutus, mida tõenäoliselt ei näe, kuna neli päeva jutti lubas kallata nagu oavarrest.

mul on kõik saapad eranditult (korraga) pensionile jäänud ja varsti, väga varsti, võiks olla nii kuiv, et ma saaksin hakata kandma oma armsaid kingi. või botaseid. või midagi.

ratas nutab nurgas, aga ma ei luba teda enne välja, kui ta on rattatohtri manu jõudnud. viimati tal krõbises ja lõrises miski kyljes. kui see miski pole vahepeal kyljest ära kukkunud, siis on seda võimalik korda teha.

ma peaksin minema silmaarsti juurde, sest ma ei suuda enam mõnedel inimestel ning asjadel vahet teha. kahtlustan lyhinägelikkust. või siis liiga vähest (või hoopis rohket) entusiasmi.

ja verd pean ma jõudma ka andma ... mis meenutab mulle, et õde tuleb kaenlasse võtta, sest seltsis on segasem pärast poolkaamelt kodudeni tuigerdada.

ma ei saa isegi mitte aru, kas mind on vallutanud pessimism või optimism. :S

optimist ytleb - maru hea aasta tuleb, maru hea kevad tuleb, kõik tuleb hea. ää muretse. :)

pessimism ytleb - kõik jääb täpselt nii nagu on. punkt.

või on see realism?

*jalutuskäik musta kassiga*

Tabasin hiljuti enda sabas käimas väikse jälitaja. Nime tal pole, õiget kodu ka mitte. Kummaline komme ootamatult kohale vajuda aga kyll. Minu ja inimeste vahelt läbi joosta, meid pisarateni tylli ajada, mind nutma panna, teisi karjuma panna. Hakkan ma tõesti muutuma? Jaheda ykskõiksusega suhtuma. Aga tema on ju kõigest kass. Ma ei oskagi teda syydistada ... ma arvan siiski, et me voodis ja meie vahel ei peaks ta magama. Meie juttudele ta ei peaks punkti panema. Mingu oma teed. * Kaks laupäeva järjest. Kaks päikselist laupäeva järjest. Kaks saatmist. Kaks toredat inimest. Rohkem ei .. Elavatest inimestest lahkumine on mõnevõrra valutum. Ei jää kipitama "mis oleks, kui" kysimust. * Isekus. Mis see on? Õelus? Ülbus? Enesekaitse? Laiskus? Täna ma tunnen, et ma olen olnud isekas. Sõbrana tahaks alati aidata, hea sõnaga või teoga, aga vist on liig saanud. Vabandan. --------------- Apocalyptica - Apocalyptica ( "I'm giving up the ghost of love In the shadows cast on devotion She is the one that I adore Queen of my silent suffocation Break this bittersweet spell on me Lost in the arms of destiny ...Bittersweet")

*Tere, perestroika, demokraatia! ... *

... Diktatuuri küüsist on pääsemas üks maa." Vana hea J.M.K.E. :) Kahjuks jäi yhel maal seekord diktatuuri kyysist pääsemata. Kaua(ks) veel? "Markov lisas, et Lukašenka poolt valitud Hiina arengumudel on edu toonud ja valijad lausa palvetavad Lukašenka eest." (http://www.postimees.ee/240306/online_uudised/195889.php) Ma näen und, eks? Sellist asja pole (enam) olemas .. ******************************

*Why do you smile the smile you do?*

Feuer und Wasser kommt nicht zusammen, kann man nicht binden, sind nicht verwandt In Funken versunken steh ich in Flammen und bin im Wasser verbrannt, im Wasser verbrannt Nyyd on siis sedasi. Et ma kysin nagu orav rattas aina ja aina aastast aastasse sama kysimust ja vastuseks saan peotäie vaikust. Aga oled sa mõelnud sellele, et ma yhel aastal enam ei kysi? Ja jääbki nii? :D Kaks päeva bussisõitu Rosenroti saatel on teinud oma töö. Laulud kummitavad hullumoodi. Ainiti päike ja ainiti minupoolsest aknast .. Õhtul 6-7 paiku paistab lumi õhtuvalguses sama sinine kui taevas .. ja puud punaka randina selle vahel. Nagu peegel oma kahe poolega. Tantsimine on nagu mystiline põgenemine nähtamatu (kõditava) sametkardina taha. Sa oled ainuke inimene kes puhtalt mulle sel ajal otsa vaatab, kohe tõsiselt silma, ja naeratab, ja kelle puuriva naerva pilgu all ma oma silmi maha ei pööra .. Täpselt, nagu oleks ses tantsus veel midagi. :) Ainult kahe tantsutunniga tantsida läbi kõik tantsud ja õppida juurde veel pooled pöörded (neist enamus vastupidiselt minu varemõpitule) - uskumatu. Tiefe Brunnen muss man graben, Wenn man klares Wasser will, Rosenrot oh Rosenrot, Tiefe Wasser sind nicht still ..

----- filmid: "Jarhead" sõda kujutavate filmidega on täpselt kahetised lood - ma vaatan neid huviga (näiteks "Four kings") või siis jalutan poole pealt kinost välja (näiteks "Behind the enemy lines"). ma ei olegi päris kindel, kuskohast see joon täpselt jookseb, et sealt edasi ei jaksa/taha ega tunne ka huvi mitte. Jarhead aga oli liiga omapärane, veidi tõetruum, kui need tavalised "ameerika sõjafilmid". "Charlotte Gray" jahh, jälle sõjafilm. seekord siiski vanemast ajast, Teisest maailmasõjast. elada võõral maal, usaldada Eikedagi, kohtuda inimestega, kellest ei tea muud, kui vaid seda, millised nad parasjagu välja näevad (kui seegi neil tõeline on), sest oluline on vaid nende antud informatsioon, mille kohta ei tea iial, kas see on õige või vale, valetada, vassida, kõrvale põigelda, reetes truu olla, valusalt valetades armastada ja armastatud saada. olla naisspioon. raamat: "Hauakaevaja lood" (Herta Laipaik) seda raamatut pole võimalik kirjeldada. seda peab lihtsalt lugema :D parem kui Rehepapp. muusika: Paul Oakenfold - "Dread Rock" Fluke - "Zion" (elik 2 lugu Matrix Reloaded'i esimeselt plaadilt)

*shiny happy people*

ta naeruga võidis mu malbelt vereva jume pooleks pilguga hammustas kiiruga öeldud sõnad tundsin end korda viis nooremana, kuid tema järsult eemale vaatas, jõkke, ja pilk oli tume kas naersid sa seda, et roostikus polnudki linde? et mu kindad jäid kribinal kypsisepurusid täis? et mu jalad ei vajunud läbi lookleva jää? või hoopis seda kuis koertega matrix'i deja vu käis? päike tol õhtul läks ereda särtsuga looja kevad ei tulnud ja pardid silla all peidus hämarus kustutas juba sõbraks saand varju lonkisin omapead linnast konventi sooja * täna teist nädalat tallinnasse tantsima. naerusuiseks teeb see mu. vinge. hea. :) kuigi nende kursuste kohta oleks paslikum tantsumaraton öelda, sest sellist asja ma näen kyll esimest korda, kuidas igas tunnis yritatakse kõiki tantse läbi tantsida. * päike on juba hommikuid hullutavalt ilus ja soe ja särav! kõik õue! :)

*..And the road becomes my bride..*

Inimlik kärsitus on. Rabeled, otsid, vaatad, loed, kirjutad, sõidad, soovid õnne, paned paari ja matad. Ja aeg hammustab sabast. See võis olla yks nädalajagu tagasi, kui ma olin teel koju, ja ainuke mõte, mis päikese najal kipitas peas, oli - ma vajan iga päeva, mis mul on. Selle mõtte sõnastus võis olla teine, aga see pole tähtis. Mul on taskupõhjas metallica pilet. Eelmisel korral ma neid ei näinud, sest eelistasin töörabamist suvisele lõõgastumisele, aga kaua nii ei jaksa .. Hard Rock Laagriga veel vaatab, kuidas saab. (Mõte on, aga jõud ei käi hetkel yle. See on, kui kõik piletid yhel ja samal päeval myyki tulevad ja peale kõige muu veel yhepalju maksavad.) "...and with dust in throat I crave only knowledge will I save to the game you stay a slave rover wanderer nomad vagabond call me what you will but I'll take my time anywhere free to speak my mind anywhere and I'll redefine anywhere anywhere I roam where I lay my head is home .." (Wherever I May Roam - Metallica) Vikatimees on võtnud suure kaarega seekord. Kas on yldse inimesi, keda tema tegemised sel kevadel ei puuduta? Kannan mõttes yhes peos kuluheina ja teises väikseid toikaid, lõket ja tuld ... soojust .. on's kevadel tõesti nii pikk maa tulla veel? Tahaks võtta vaiba ja sirutada selle kusagile keset krookuseid maha ja pidada piknikku päikese väljatuleku auks. * Kirjutada ei jaksa, rõõmu oma loomest ei ole. See, mis on, on poognaavarustesse ära surnud, sest poogen on surnud. Kas kirjanik/kunstnik/... saab olla sisemiselt surnud? Kasutu. Täiesti kasutu. * Surusin eile hambad risti ja lõhkusin jääd. Nyyd on jää asemel lomp. Kes eile jääl ei libastunud ja luud ei murdnud, see astub täna lompi ja saab nohu ja kylmetuse. Sealjuures ma tahtsin ainult head, aga välja tuli täpselt nii, nagu N.H.-l. Kui mõtlematus (või pigem ebatavaline loogika) ja hajameelsus annaksid skillpoint'e, siis oleksin peatselt teadlane valmis. * Mul on kahju meie armsast Läänemerest. Sellest, kui palju teda (ainuyksi) selle talve jooksul solgitud on. Ja siis ma imestan, miks ta lennukiaknast myrgimust paistab .. Sel suvel Võsul pole varbaidpidi vees olemine enam päris sama. Samas ei tea keegi, kui palju temas juba varasemast "võõrast verd" on. * Ma olen nõus neljarealise maanteega :) Mulle meeldib kiiresti yhest ilma otsast teise saada :D (eks see viga jäi teiseltpoolt ookeani kylge), aga samas - piirata ära 200 km teed nii, et loomad sellest yle ei pääse? Kas see meie metsadele/loomadele/loodusele kuidagi halvasti ei mõju? On seda keegi yldse uurinud? * Tegelik tõde jäneste, rebaste ja madude taltsutamisest (uudistes oli klipp myrkmao musitamisest tema taltsutaja poolt. 51 x ja guinessi rekord ja "jada-jada-jada" ... ): "miks see teine mees tal sabast kinni hoiab?" "ei tea. madu paneks vist plehku muidu .." ".. nii suur .. teda on vist raske taltsutada. kas mind on ka raske taltsutada?" "ei tea. kes sind taltsutab?" "sina. sina oled mu lemmiktaltsutaja." heatahtlik naer. "ainult, et mina ei ole madu." "soh, kes sina siis oled? rebane? väikeses printsis oli rebane." "ei. ma olen level kõrgem. ma olen jänes." * Käsitöö imeline maailm (hetk tagasi harutasin ma yles maailma kõige ilusamast rohelisest lõngast kampsunit.): pahatahtlik urin: "issand jumal kyll, see ei hargne! keegi totakas on selle kokku õmmelnud ja igast otsast isepidi kudunud!" hetk hiljem: "see on valesti kootud kampsun! krt, inimestest, kes ei oska yldse kududa, hullemad on inimesed, kes valesti koovad!" teine hetk hiljem: "täiesti võimatu! sellistele inimestele ei tohiks yldse vardaid kätte anda!" kolmas hetk hiljem: "ma lööksin selle inimese maha!" neljas hetk hiljem: "ossakurat! ära harutasin! ma lõikasin seda kääridega suvaliselt siuhh ja säuhh ja näe, see lõng pole isegi katki :S!"

*sky is the limit (about friendship)*

"Ülim, mida ma oma sõbra heaks saan teha, on lihtsalt olla tema sõber. Mul pole mingit vara, mida talle anda. Kui ta teab, et ma olen õnnelik, kui saan teda armastada, ei taha ta muud tasu. Kas pole see jumalik?" (Lavatin)

Mu ööd on värvilised - minu msni nimi. Kas päevane aeg siis pole, kysis Riina. Ikka on. Ydini aus inimene vastaks siinkohal, et kõik on nii kirju, kui yldse olla saab. Aga mulle kulus see tunne ära. Kõige eelnenu valguses ... jahh .. virmalisekirju. Ma olen seal yleval, kus on tähed. Või siis hoopiski raamatus. Aga päris kindlasti olemas. Sõprus oli me teemaks täna ettekannetes. Sõprusest kirjutas raamat, mille ak!õde mulle kinkis. Mu pea on sõpru täis. Mu syda on sõpru täis. Ainult mu tuba on tyhi. Täna on tyhi. Nii tyhi .. Lähen kohe ja parandan selle vea. "Ainult need väikesed kodused asjad, silmatorkamatud, sõbralikud asjad, need lase-ma-aitan-sind asjad ... Nende pärast on maailm nii ilus." (Tundmatu autor)

*.. yks pilt ytleb rohkem kui sada sõna .. *

*Did you fall down? Why so shy? Nothing to be ashamed of, we all stumble from time to time.*

Ma avastasin ennast just venekeelse pealelugemisega J. Deppi vaatamast. "Secret window" on film, mille peal mu silm oli juba ammu, aga venekeelsest variandist ei osanud ma kyll und ka näha. Ma tahaks sellele õpetajale õlale patsutada (niimoodi - sõbralikult), kes arvas, et vene keel on minu jaoks piisavalt äge ja hea, ja kes suutis hallide juuste kiuste minusse sellest keelest midagi istutada. Tänud sulle, Veera Ivanovna. Päriselt. :)

Samas olen ikka veel "Geisha memuaaride" lummuse kytkeis. Kahisev siid, tasased sammud, vee naer kivide peal. Pisikesed punased huuled, mille kõrval kirsimarjad tunduvad mannetute rosinatena, taevasinised silmad ja nõtke kehajoon vaikselt vonklemas lehviku alt. Minu hing lahkus tasapisi selle filmi sisse ja roomas seal ringi, nagu purjus sisalik. Sinu riietel, mu sinisilm. Sul on õed ja sõbrad ja pere. Ja nad kõik on omamoodi sinu konkurendid. Jah, kas see pole meilgi nii? ..

*** Mameha: [in voiceover] Remember, Chiyo, geisha are not courtesans. And we are not wives. We sell our skills, not our bodies. We create another secret world, a place only of beauty. The very word "geisha" means artist and to be a geisha is to be judged as a moving work of art. *** Sayuri Nitta: She paints her face to hide her face. Her eyes are deep water. It is not for Geisha to want. It is not for geisha to feel. Geisha is an artist of the floating world. She dances, she sings. She entertains you, whatever you want. The rest is shadows, the rest is secret. .o0(.... ummm. puhas ilu. then silence came. enjoy the silence. mu blog omistab kummaliselt palju tähtsust visuaalsele "toidule" ehk filmidele. naljakas. njah. "kes teab, milleks see kõik veel hea on" - ytleb mu ema tavaliselt sellista asjade kohta.) Hiljem vaatasin yle ka "Corpse bride'i", aga see ei pääsenud geiša-filmi mõjudest yle. Kohe nii mannetu ja hall tundus eelmise kõrval, et ... ma ei mäletagi sellest muud midagi. My bad. ------------ Viimasel ajal on mul tunne, et kõik see maailm ajab mind vahelduva eduga infarkti piirini. Niimoodi "tuleb?/ei tule?" positsiongis pidevalt oma rinnust kinni haarata ja mõelda, et nojah, kohe ongi kõik, sest õhku ei jaksa enam hingata, seda peab mulle sisse lykkama (labidaga?) - mis nad arvavad huvitav, kaua ma jaksan? Aga neil on muidugi põnev. Elul siis. Istub seal puu/majaserva/kõnniteekivi/bussiukse/msni akna/töölaua/voodi/konvendi ukse taga ja muudkui itsitab. Ja kui parasjagu ei itsita, siis nutab. Ma arvan, et ma peaksin rohkem magama. Just. Magama. Ja ignoreerima provokatsiooni. Homme on jälle päev.

*kultuur teeb*

Jätkuvalt kultuuritsyklis. Kõik tegevused mahuvad "joone alla". film: "Alfie" (2004) selle võrdlus raamatuga ning varem ilmunud filmiga. "A cockney womanizer learns the hard way about the dangers of his actions." - Kogu filmi mõte yhes lauses. Raamatusse mahtus õnneks rohkem. Minu nädalavahetus möödus seega eri sorti Alfie'de seltsis. "Alfie" tõlkija (Valda Raud) kommentaarist raamatule: "Ma kirjutasin Bill Naughtonile, kelle "Alfie" siin laineid lõi. Selle kaanega oli niimoodi, et kui raamat sai tõlgitud, pakuti seda ühele meie naiskunstnikule illustreerida. Aga tema ei soovinud, ütles, et ta nii roppu raamatut ei illustreeri. Siis pakuti seda Villu Tootsile. Toots hõõrus käsi ja tegi kaane. "Alfie" ei ole ropp raamat On naljakas ja amüsantne, kuid tegelikult tõsine, kergemeelsust tauniv teos." Filmiööl konvendis olid vaatamisel: "Must kass, valge kass" - imeline, naerutav, kerge, sydamlik, hea film. Kiideti selle filmi muusikat, ning tõesti, syndmusi vaadates hakkas jalg rytmile iseenesest kaasa tympsuma. "Moslem"- Usutyli kõige pisemas inimringis ehk perekonnas - yks vend kristlane, teine moslem. Yks vend vang ja joodik, teine tõsine töörygaja. Ema syda ei oska õieti kummalegi poole hoida (või õigemini - hoiab mõlemaid nii hästi kui oskab). Segased kombed viivad peagi tylide ning kaklusteni ja kaugemalegi veel .. Mu kallimad on minemas Riiga, "Jevgeni Oneginit" vaatama. Kutsusin naljaviluks Ardit kah kaasa. Et mine tea, ehk tulebki, sest mööda kylgi jookseb ooper harva maha. Aga tõsilugu on, et veel ei tea ma isegi, kas olen sinna minemas või mitte. Teater :D "Piibel kahe tunniga" - kerge, kuid siiski mõtlemapanev, tänapäeva naljadega pikitud lõbus tykk, mis kunagi teleriekraanidele peaks tulema, sest kaamerad vähemasti vilksusid saalinurkades ja mikrofoniga onu sebis ees edasi tagasi ringi, nagu oleks tal kirbud sussi sees. Sepo Seeman, mu alatine lemmik, ei vedanud mind seegi kord alt. :) Indrek Taalma paraku jäi veidi liiga välja pildist (kuidas öelda teisiti - ei mahtunud oma rolli sisse päris hästi ära?), Raivo E. Tamm ja Sepo sulasid rohkem kokku. Pusin kava taga olevat ristsõna teha ja vaatan, kas saan selle valmis kiiremini, kui kaks tundi. Spikker on kõrval. (Vihje: nahkkaantes köide.) Veel yks teater - "Palju õnne argipäevaks". Tuli see muidugi telekamasinast ja alguse magasin ma tänu maiteamissusserdamisele maha. Aga tykk oli vinge. Kunagi selle reklaami etv-s nähes mõtlesin, et seda võiks ikka päris teatrimajas ka vaadata, aga laiskloom oli siis minusse parasjagu pesa teinud. Parandan ennast jõudumööda ja vaatan järele. Ja varasem võlg, mis samamoodi sai ilma alguseta ära vaadatud - "Pianoola, ehk mehhaaniline klaver" - kirglik, meeliköitev, venepäraselt temperamentne lugu. Oehh. >>aplaus saalis poogen.ee on ära surnud kuhugi. Mul on tunne, nagu ma oleksin sellega seoses midagi väga olulist kaotanud. Mu luuletused on nagu kirjad. Kui need ära kaovad, siis .. siis on kirjad kadunud. Minu mineviku link tulevikuga. >>uriseb vaikselt Minu tänusõnad ja vähemalt yks soe kallistus Paabule, kes lubas mulle (taaskord) oma fotoaparaati (koos eelnevalt valmis plõksitud pardipiltidega), et ma saaksin ka seda talve mingis võtmes enda jaoks jäädvustada. Ähvardavad siin, et kevad tuleb & everything. Jäädvustan eelkõige jääd. Kui see veel alles on. Võiks ju? Ja selle nädala sisse jäi veel yhe näituse avamisel käimine koos Ruuduga ning ohtrad kohvikud, öised ehmatamised ja vigurdav õhtune jäärajasõit otse päikesesse. Ja veel yhtteist, mis olemuselt alguses suured ja olulised probleemid olid, kuid hiljem siiski pisimuredeks taandusid. Mul on surnuväsimus. Ja kallihäda. Ja peavalud. Ja kohvimyrgitus. Yksindust enam ei taha. Ei jaksa. Aitab. Puhkan nyyd kommersiks ennast välja.