*he, whose name must not be spoken*

*hiljuti jäljed öös* ma tundsin kord unenäopüüdjat ta jõi end mu unedest täis rippus ämblikuvõrguna pihlapuil öösi tähtsalt mu voodis magamas käis ei iial näinud mus valet teades täpipealt iga mu und oli unes ju miljon mul palet tuhat tukset lõi süda iga hommikutund nii vargsi tuli ja lahkus jätmata hüvasti kogu maailm ta põue mahtus meeletult ilusaid unesid *kirjaridu sõduri päevikust* Hiilin vagusi piimjas udus, õlal rippumas täkitud relv. Just minu ees lebab moonakott maas. On omanik elus veel või manalas ? On sõrmedel kuradi külm ning rinnus see piinav valu. Päevi mitmeid ma eksinud teelt, kõrvus kuulide vihane ving. On seal omad või võõrad? Ei tea. Mets, udu ja vaikus - kõik võib lõppeda pea. Sulen silmad ja meenutan Sind, pelgupaik endas kui puutüve sees.

------------------------- film: "Unustus" - kummaline film, kuid minu jaoks veidi lõplikult välja joonistamata süzheega. sobib inimestele, kellele meeldib peale filmi vaatamist ise edasi mõelda. "Ohverdus" - mega. lihtsalt mega. me vaatame seda veel yks kord. tuleb vaatamisele koos teiste rebastega - "Ruudi" :) Kontserditel jäi käimata, see eest oli põnev bridzhiõhtu:D jumala eest! nad saavad mu veel sedasi seda mängu mängima. "Vennaskond" ja muud toredad, peavad veel ootama. Nägemist!

*liberty ?*

Aga kui udus elamine tundub lihtsam?

"Kohtu otsuse järgi peab valitsus vastavalt usuvabaduse seadusele lubama hallutsinogeense tee kasutamist."

.o0(Can't be!) Ja ei, tegelikult see ei aja naerma. See pole isegi mitte halenaljakas. See on see suur "vabadus", mille poole kogu maailm rõõmsalt kepsleb. Sõna-, usu- ja vaimuvabadus.

***

Kas ma olen õigesti aru saanud, et koolilõunatele kulutatakse kordades vähem kui vanglatoidule? Masendav. Millega lapsed sellise karistuse ära on teeninud? (Eriti veel lugedes artikleid selle kohta, kuidas mõnes koolis jäetakse lapsed lõunast yldse ilma, kuna neil pole raha juurde maksta sellele kymnele kroonile, mis nende eest riik juba maksnud on. Kas ma juba ytlesin, et masendav?)

***

Vabatahtlikkuse printsiibist metsalooma blogi sissekandest ajendatuna - pole keegi sellistesse yhendustesse sunniviisiliselt läinud, ega ka jäänud. Me sõpruskonnad on me endi valida. :)

***

Sulg on mu käe osa. Mu sydame osa. Tindiks on eluenergia, paberiks silmalaugude sisekyljed. Mida rohkem ma peletan end kirjatööst eemale, seda kindlamini see ootamatult välja prahvatub.

Ravimatu ilus haigus.

"võõral vaikusel võõrad on tähed

teed mööda astud, muudkui lähed ja lähed

siis on sein ja on soojad käed

teiselpool seina mittemidagit näed"

unenäoblog

"Jälle nad kutsuvad ujuma. Hmh. Alles ma ytlesin neile ära. Olgu. Kus mu asjad on? Nii .. pesemsiasjad on siin, ujukad siin ... kipkõp autosse, autole järelkäru taha ja järelkärusse tynn. Kus mu delfiin on? Ahhaa ... hmm .. kyll ikka rabeleb. Delfiin tynni. Plärtsaki! Delfiin hyppab tynnist välja mulle sylle tagasi. Mis talle ometi ei meeldi? Katsun sõrmega vett - kylm. Selge. Valan vee välja. Sooja vee saab lähimast tanklast, niikaua peab delfiin autoistmel kaasa sõitma. Hea on, et on suvi ja pole kylm. Vaatan sõidu ajal aknast välja - kõik on maru roheline. Nii sygavalt roheline, et upu või sisse ära. Tanklas valan sooja vee otse autosse. Sõidame mõne aja ringi nagu akvaariumis, kui järsku delfiin paluma - tahan välja, tahan päris vette. Hmm. Mul ju ysna ykskõik, kus ma ujun ... mõeldud - tehtud. Tõstan looma autost välja ja vedin esimese järveni, mis on järv ainult esmapilgul - nagu roheline luht oleks veega kaetud, mõned rohututidki väljas. Mida kaugemale silm ulatus, seda kollasemaks see hein muutus ja vee alt paistis muda .. Vaatasin delfiini kysiva pilguga, aga tema hyppas hopsti mu sylest vette ja sulistas eemale. Võtsin sydame rindu ja hyppasin järele ... ma ei saanud teha yhtegi liigutust, ainult libisesin suhinal mööda veepinda. Libisesin yle heina, yle muda, läbi sygava vee, aga ei teinud sealjuures käte ega jalgadega yhtegi lisaliigutust. Ma ei saanud vist õieti märjakski. Delfiin vaatas mind imestunud pilgul. Inimesed selles kohas vist tavaliselt vees ei käinud. Tunne oli kõhe. Veidi. Nagu ikka siis, kui räägid loomaga, ja saad endalegi ootamatult nende kõnest aru." *** filmid olid vinged. ohverduse vaatan veel yhe korra yle ja siis kirjutan siia, mis ma arvan. see pidi olema viimane tarkovsky film. hea oli. :) tervis ytles adjöö ja läind ta oligi. ytlesin selle msnis yhele soomes viibivale tuttavale sõdurpoisile edasi. et kui see talle seal madalllennul peaks vastu juhtuma, siis andku "maha & 20" ja saatku koju tagasi. igatsen. seni on veidi palavikku ja muidu udune olla.

*kuidas kasvatada dinosaurust*

mitmele küsijale tuginedes mõtlesin, et panen siiski kirja, mis mind vaevab, sest võib olla, et juhtub mind lugema keegi, kes oskab sõna sekka öelda. natuke kummaline on seda teha, sest asjaosaline viskab ise ka siia aeg ajalt pilku peale. pyyan sis delikaatselt :) mind ei vaeva õnnetu armastus. sellist asja polegi olemas. armastused on kõik õnnelikud. :) kyll aga on juhtunud, et üks pisike dinosaurusebeebi, kes algul oli armas, tegi pikkade ripsmetega blinkblink ja prunditas oma musisuud naerulohkude vahelt, on äkitselt (ma ytleks isegi, et yleöö) saanud yheks suuuuuureks suuuuureks LOHEKS (nii - 11 aastaseks) :S ja ma ei saa temaga enam hakkama ... algul pudises yks pisike tegelane mööda tube stabiilselt ringi, nii et teda jagus kõikjale .. aga nyyd on need ringid võtmas kummalist kujundit: kylmkapp - arvuti - telekas - muusikakeskus. ja sellistele äärealadele, nagu voodi ja õppimiselaud, ei ulatu temast mitte sabaotsagi. algselt ma lootsin, et motiveerimise või lihtsa rääkimisega saab lohele asja selgeks teha, et päris lihtsa kannapöördega on võimalik saada draakoniks! :) tema vanuses .. ta ei murraks sealjuures isegi luid mitte :) aga siis tuli Dinosauruste Õppehoonest tuvipost ja ytles :".... Alarm!!... Alarm!! ... Probleem!! ...Probleem! .. ". ohjah. et see ka just EELMISEL nädalal pidi juhtuma, kui mul oli niigi nadi olla. aga mis seals ikka. raudryy selga, kiiver pähe, kallistus yheks relvaks ja toetavad sõnad teiseks relvaks kaasa, ning lohele appi koolitykke tegema. õnneks ta laseb mul ennast aidata, kuigi see tähendab seda, et mujalt saab mind puudu olema (esiti laulu- ja tantsutundidest, aga vajadusel ka tähtsamatelt yritustelt). toetajaid jagub :) tähh ak!emale ja ruudule kalli ja mõistmise eest (kuigi ruudu, pisike, ei tea mu murest veel mitte halli pyksinööpigi.) ja ardi, mu "ak!vend", on yks imeline tegelane. pani mind asju teise nurga alt nägema .. mõtlema... jahh, rohkem selliseid vestlusi. :) mul on toredad abid ja nõustajad, yks personaalsem kui teine, ning minu uueks spordialaks on saanud "võitlus lohe ühtlase maalapi eest ehk Kõik Kohad Tulevase Draakoni Kodukaardil Peavad Olema Kaetud". tänase päeva seisuga jääb lohe kaardile veel alla, aga ma usun temasse rohkem, kui ta arvatagi oskab. :) et siis ... rahunegem. ma ise pyyan ka siin. ma võin olla tore sõber, tragi armastaja ja veidrik tuttav, aga emana ma ... ohjah. (kuuleb vee pealetõmbamise solinat.. ) tänan kõiki, kes te olemas olete. kallid teile. kõik head nõud on oodatud. :)

--------------- film: "King Kong" (ylejäänud 2/3 filmist) "Monster" ("Koletis") kohe vaatan : "Ohverdus" muusika: Matrix Soundtrack Matrix Reloaded Soundtrack

*f****

Taevas aita mind ma ei jaksa enam nutta ..

*suvalisteks ajahetkedeks*

kuid mu õnn võiks olla suur kui te ykskord nähes kuud mõtleksite siis ei rohkem ega vähem kui et kurat teab mismoodi tal seal läheb

*knowing me, knowing you*

Mul on syda liiga hea. Rahulik ja muretu. Täna ma proovin shokiteraapiat nimega "Syda pahaks!" Ma alustasin päeva jäätisega ja torisemisega. Siis ma jõudsin mossitamise ja poole kilo porganditeni. Nyyd on käsil töötegemist segav kulmukortsutamine ja yks imehea shokolaad, mille mulle yks kallis inimene sõbrapäevaks taskusse pistis. Ja see shokolaad näeb välja nii -> Ja kui ma selle shokolaadi ära söön, siis selle paberist saab mulle järjehoidja, mille peale ma hakkan märkima ajahetki, kus mul on vaja kallistust. Asjast teadlikule - servast läks veits katki, aga vähe-vähe. :) Järje hoidmist ei sega. Ja kallistus kuluks mulle marjaks ära kyll. {} Ja tegelikult ma juba natuke naeratan. Ja palun vabandust, et nädalavahetus läks nihu .. sest, et ma olen yks kasvatamata jõnglane, kes arvab, et ta peab igale poole jõudma ja kõike saama, ja jätab seetõttu kõik teised unarusse. >>teeb endale kurjalt: urjuhh .. Päeva lõpus toon ära mõned seigad "Galapagosest" (Kurt Vonnegut), mida hetkel loen. Ma pole kummalisemat raamatut vist iial lugenud. Ok, olen. Tegelikult oli "Tshempionide eine" ikka palju imelikum. .o0(Uvitav. Kui ma vajutan 'shaa' tähte, millega algab shokolaad, siis teeb mu blog automaatse seivi ja ei tee siia yhtegi linnukesega s-i. :S ) >>hämming natuke lubatud edit (hilinemisega): "Lubage mul käesoleval hetkel üks isiklik märkus lisada: kui ma veel elus olin, sain ma oma suurelt ajult sageli nõuandeid, mida võib nii mu enda kui ka inimkonna seisukohalt ka parimal juhul üksnes kaheldavaks pidada. Näiteks lasi see mul astuda USA merejalaväkke ja võidelda Vietnamis. Ei no aitähh, suur aju." (lk. 30) "Andes oma viimast tundi Galàpagose saartest, katkestas Maryt äkitselt poole lause pealt viieks sekundiks kahtlus, mis sõnadesse panduna oleks kõlanud umbes nii: "Äkki ma olen lihtsalt üks hull vanamutt, kes on tänavatel hulkudes siia klassi sattunud ja lastele elu saladusi seletama kukkunud. Ja nad usuvad mind, ehkki mul pole absoluutselt mitte milleski õigus."" (lk. 40) "Need kaks, kelle nime ees on tärn, saavad surma veel enne, kui päike loojub. Komme teatud nimede ette tärne panna on läbiv terves raamatus ning selle eesmärk on juhtida lugejate tähelepanu faktile, et teatud isikud teevad peatselt läbi ülima darvinistliku jõu- ja osavuskatse. *** Ka mina olin seal, aga täiesti nähtamatu" (lk. 23) (edit sai läbi. kohvile ja magama.)

Kõigele lisaks kutsus Liisi mind kõhutantsu trenni. Laupäeval juba, aga siis ma ei jõudnud veel. Lähen teisipäevasesse :) Ja Liisi on yks neist õdedest siin ja minu eks kursakaaslane. Ilus, nõtke - graatsiline gasell. Ehh ... 1001 ööd. Tulete minu akna alla kohale .. edit: Mystifikatsioon! Trennid on sel ajal, kui on kõik muu mulle oluline tegevus. Kaasarvatud kolmapäevaõhtud. Põrgusse kyll, ma ytlen. >>särtsub nagu vastukarva silitet kassiniru . Ei saa minna yhesõnaga. Brhh.

Ja ma avastasin just, et natukese aja pärast pean ma olema hoopis mujal kurguarsti juures, sest mul hakatakse palle maha võtma. Kunagi. Tulevikus. Ma loodan, et kauges. edit: Juba ähvardati tuttava anestesioloogi poolt, et "väga kauges" tulevikus ei saa see mitte olema, vaid otse vastupidi - nii ruttu kui võimalik. :S (õnnelikku muiet ei paista, eks ole)

Ma tahtsin hommikul kangesti jõejääle hypata, et partide seas seal veidi kõhuli lamada ja nendega hullu-linnu-juttu ajada. Jätsin vahele, sest kylm oli ja mingid vanainimesed vaatasid neid parte nii näljaste nägudega, et kõhe hakkas. :D Imelik päev on täna. Ja see päev pole veel kaugeltki läbi. edit: Ohjah. Ma ei mäleta mitte yhtegi luuletust, mis ma õhtul jorutasin. Õnneks ei pannud kirja ka kuhugi. Aga see energia on sees. On jääv. Tänan, Ruudu. (lillll)

"1, 2, 3 ... 10 ...................... and knockdown!"

Beats From The Vault. "Transendentaalne meditatsioon". :D (by Pantalone, AKAV) Yks pilt ytleb rohkem kui sada sõna, they say. Ega olegi midagi "väärtuslikku" siia lisada. Nägin piisavalt, kuulsin piisavalt ja tantsisin nagu hull. :) Yle pika aja täiesti meeletu rahmeldamise öö. Me mõlemad jäime rahule (>>pilgutab ak!emale silma ;) ) Pilte võiks sellest yritusest kusagil olla .. Väärtuslik leid: ma sain Maaliga tuttavaks :) tantsisime temaga kella kolmeni! Ehh .. ja ikkagi väsisin mina enne kui tema .. Eelmine öö tuli koos avamispidustustega ja yhe kolmandiku King Kongiga (uuega loomulikult, kunagi vaatab lõpuni) ja sõbraliku chatiga: "Mul on sulle yks kysimus. Kui autokast on linde täis ja nad kõik korraga õhku tõusevad, siis kas auto kaal muutub sellest?" "Ei muutu." "Aga ytleme, et on väga täpne kaal! :)" "Ei muutu. Auto on nii suur, et paar õhkutõusvat tuvi ei suuda kyll selle kaalu mõjutada ... " "Ehh, sa ei saa aru. No, kui sa paned näpu potti, nii, et see põhja ei puutu, siis kas poti kaal muutub sellest?" "Ei muutu ju. Ma ei saa aru, kuidas see sellega seotud on yldse :S" (nukker hämming) "Ikka muutub. Mõtle ise. Ega linnud ei lenda ära, autol on kate peal, nad ainult vahepeal tõusevad õhku ..." "?" "Kaal näitab ikka, et auto läheb kergemaks ju .." Niimoodi veel edasi umbes 15 minutit (ehk teisisõnu Terve Igaviku). Siis uni ja öö. Hommikul kissitab Kidari mõtlikult silmi ... "Aga kuidas need linnud sinna autokasti said yldse ?" ***

Teeõhtu on tulemas reedel. Kõrvad hakkavad siis ehk juba kuulma :D:D Muis asjus on edit: Vennaskond on 25. veebruaril (kuhu ma ei julgegi nyyd lubada, et ma jõuan):

2006.02.25 Legend VENNASKOND Pööloy Gläänz www.pooloyglaanz.com 20.00 85/65KK

aga enne seda käime me ak!emaga vabariigi sp puhul sellisel yritusel:

2006.02.24 Antennas to Heaven IDREV/ Tallinn http://idrev.pri.ee LUARVIK LUARVIK/ Tallinn RUMOUR IS NEWS/ Tallinn 20.00 65/45

ja sinna otsa 27. veebr. siis "Piibel kahe tunniga". Siiski, kumisevate kõrvade kiuste ... pidu oli hää. :) ------------------- disconnect

ida poole? ... ei tea ... mõtisklus vaid.

*võtmed jäid Sinu taskusse* ma möödun lumekattele valged jäljed ma hirmutan ennast teisele poole teed sest su fassaad on soe ja kutsuv ja ilus aga põhjatuultega neid tahab ära kaugele ära tahab merele ära teisele maale ära ja aknad mis säravad poole ööni ja on avatud kõigi jaoks ei pea teda enam kinni kuhu jäi uks? see jäi suletuks. *majaseintel on kirsiõite joovastav lõhn* majaseintel peegeldub õhtus kirsiõite joovastav lõhn pehmel bambusmatil mu sõrmed ajavad helmeid paelale kaelale looklevaks keeks rohelisi punaseid kollaseid musti ja siniseid nagu öö pooleldi vöö aeglaselt valmib noid klaashelmeid aga heidan ma vette kuukiiri peegeldama selles on peidus mu süda ja laenatud naeratus ajavad helmeid paelale kaelale looklevaks keeks pehmel bambusmatil mu sõrmed majaseintele peegeldub aga kirsiõite joovastav lõhn

*mustvalge foto*

Juba mõned päevad tagasi sattusin tööl netilehtedel ringi seilates sellise asja peale. Ja avastasin, et mitmes blogis kohe on kommentaare või teksti ratastooli-Tiia kohta. Ning eneselegi ootamatult hakkas mul mälestustest yles kruvima väikseid laigulisi seiku.

Läksin mõtlikult koju, võtsin riiulist vana, pruunide nahkkaantega fotokarbi, mille sees oli posu mustvalgeid fotosid, ja sobrasin selle sees ysna syvenenult. Ei. Mitte midagi. Siis otsisin yles oma elu teise fotoalbumi (mitte selle, kus on pilte titeeast, igast asendist, tõsisest näost naeratuseni), mille sain kingituseks oma uuelt klassijuhatajalt tutipeo päeval.

Kui ma sain mööda neist piltidest, kus ma saan lasteaia viimasel peol endale uhke beeži ranitsa ja peotäie piibelehti, oma vanad joonistused (tohutusuure papka vahel) ning sinise vormimytsi (siis oli koolivorm veel :D), siis seal see oli:

Minu tutipäeva pilt. 12 noort inimest õues muru peal seismas, juuksed tuules lehvimas, ilusasti reas - 7 poissi ja 5 tydrukut. Sillaotsa Põhikooli 1 a. klass. Poistel valged lehvid rinnas, tydruktel juustes. Aga kellelt me need saime? Palju ma neid mäletan? Laulsime vist lõpetajaile ja endile - värskeile sisseastujaile, sama värsked fotoalbumid ja lilled peos. Pildistamise hetkeks olime vait ja naersime niisama. Meie selja taga aga istusid lõpetajad, uhked ülikonnad poistel seljas (ikka sinised, nagu vorm toona ette nägi) ning neidudel valged pluusid ning ruudulised seelikud. Hmm, miskipärast mäletasin ma neidudel lillelisi kleite .. ? .. mälu teeb vigurit minuga.

Priidu (mu tulevase klassivenna) õla tagant paistis naeratv päikseline nägu, lokid lehvimas tuules ja valge tutt vallatult yhel pool pead juustes. Siis me veel ei teadnud, miks teda süles (või koguni koos tooliga?) aktusele toodi. Miks ta käed tooli seljatoe taha pandi, ning miks ta oma peaga aeg ajalt kummaliselt nõksatas. Kyllap oli see päev meile endile nii ere ja teistmoodi, et me ei suutnud oma tähelepanu (ega kysimusi) tema pihta koondada/tekitada. Mõtlesime pigem, et kes kellega istuma hakkab ja kellel on ilusam kleit/kingad/põlvikud. Meid viidi saali ja klassidesse lõpuklassiga koos - käest kinni. Ja keegi ei pannud ehk tähelegi, et yhel lõpetajaneidudest väikest saatjat polnud. Aga ma mäletasin õigesti. Ma mäletasin!

Legend (tegelikult ju kyll tõsilugu) Tiiast - jalgadega kirjutavast tydrukust, kes ainult viitele õppis, 7 km kaugusel kodust koolis käis, ja muidu igati tubli oli - elas õpilaste seas veel kaua. Teda toodi meile kogu aeg eeskujuks, ning ähmaselt mäletan ka Kristat, tema yht parimat sõbrannat. Pidasin teda omal ajal kooli kõige kaunimaks tydrukuks :)

Tiia päriskodu ei ole minu kodukohast kuigi kaugel, 5 km vaid. Mõnikord näen ma teda bussis, silmad kissitamas päikese poole ja suu muhedalt muigvel.

Ohjah. Elu.

edit: Ahaaa! Õigesti mäletasin. Olid kyll lillelised kleidid, aga mitte tutipeol, vaid lõpuaktusel! :) Ja mis ma näen - minu lasteaia kallima (Janno Lilleberg? vist oli tema nimi nii ..) vanem õde on ka sel pildil! :D Ehh, memories. Pidime minema Jannoga koos esimesse klassi ja suurtena abielluma :D Aga ometi kolisid nad peale õe lõpetamist kuskile teise maailma otsa. Minu jaoks igatahes väga kaugele. Esimene sydamevalu + 9 aastat yksi pingis istumist. Andestage mulle mu muie siinkohal :7, aga nii veidraid asju meenutada vahepeal on lihtsalt vinge.

-----------------

film: "Ükskord Mehhikos"

*kurikuulsad 4 asja*

kuigi ma kahtlen, kas lugejad sellest juba miljoon korda kuulnud pole, sai huvi pärast siiski kirja pandud Minu neli töökohta: pagar-kondiiter loendamatutes kohtades myyja esoteerikakaupluses (sibylles) door-to-door salesman southwesternis kaardiandmebaasi sisestaja ajalooarhiivis Neli filmi, mida võiksin ikka uuesti vaadata: Surnud mees/Dead Man (1995) Siin me oleme (1979) Pulp Fiction (1994) Traffic (2000) Neli kohta, kus elanud olen: Roiu (pisike kyla metsa sees :p) Tähtvere tn, Tartu Jupiter Farms, Florida "maakoht" Libertyville, Chicago äärelinn Neli teleseriaali, mis meeldivad (-sid): Tuvikesed Stargate 1 Stargate Atlantis The Black Adder Neli kohta, kus olen käinud puhkamas: Saaremaa/Muhu Helsingi Boca Raton Karksi Neli lemmiktoitu: risotto (ahjus) kypsetatud kala arbuus aedmaasika toormoos Neli veebisaiti, mida külastan iga päev: kaugelevaataja.blogspot.com poogen.ee hotmail.com ning yks, mis on minu isiklikuks tarbeks, aga lõpeb samamoodi blogspot.com'-ga Neli kohta, kus just praegu oleks parema meelega: Maltal, vennal kylas suvises metsas või õhtusel mererannal sooja liiva sees kõrvulukustaval ning võimsal rock-/'metal'kontserdil lennukiga öises taevas/sõpradega teed joomas/yhes soojas kallistuses ... Neli blogijat, kes võiksid ka seda testi teha: selle koha jätan paraku vabaks .. võib olla ma ei tunne oma tuttavaid (blogijaid) nii hästi.

edit:

rahva tungival nõudmisel -

ruudu

don D.

lalione

Grisu

olge lahked, kui teil aega juhtub olema ja te seda veel teha pole jõudnud... :)

sama hästi võivad/võiksid teha seda ka Rasmus ja Matteus (sest mis oleks parem viis oma sõpru lähemalt tundma õppida?), aga ma pole nende poiste vaba aja viitmise systeemi jõudnud syveneda. seega - vabad käed. :7

minu tagasihoidlik isik ei saanud omakorda ylepea viidatud, vaid võttis hoopistykkis endale õiguse vabatahtlikult oma "neljad" siia kirja panna. rohkem endapoolset initsiatiivi! vms .. :)

*ääremärkusena*

Kui me oleme valmis minema kellegagi maailma lõppu, siis peame me teadma, et see pole nali.

See on võimalik. Siit on sinna võimalik isegi häälega minna, kuigi mina vististi ei julgeks. Aga sina? Kas tuled minuga maailma lõppu, kui mina lähen? :) See on kalju Portugali rannikul. Imeilus koht. Ei pea ju alati minema nukrate mõtetega, nagu läksid need, kelle maailm tegelikult otsa sai ja kes sellelt kaljult alla viskusid. Minna lihtsalt ja näha, et maailm on lõputu. :)

"In the far south-western corner of the Algarve is a high cliff known as 'o fim do mundo' ('the end of the world') - the western-most point of continental Europe."

"Gazing westwards, sea and sky meet in an expanse of nothingness that make it clear why this was once considered O Fim do Mundo, the "end of the earth". To the Romans, more spiritual than literal, this southwestern-most tip of continental Europe was the Promontorium Sacrum, beyond which lived the spirits of the light at the place where the sun sank hissing into the water every night."

Sellenimeline film on samuti olemas. Kisub sinnapoole, et seda tahaks näha kunagi.

*You should have never trusted Hollywood*

Seisin vaikses valges lumes ja jõllitasin päikesele silma. Aitab kyll, ytles päike. Aitab jahh, vastasin mina. Siin ma nyyd olen. Tagasi. See aeg oli ainult mulle. Kõik 5 päeva. Rohkem ei pidanud teised vastu. :) >>kallistab ootajaid. kallistus on kaminasoe. Ja mind ei morjenda mingi köhahakatis, mille ma kogemata yles korjasin. Aevastan rõõmsalt. Nohu kalpsab selle peale ise eemale. Peagi olen terve. Sain kassi. Selline must kymnekuune loikam on, rohkem kyll venna, kui minu oma, aga vend otsustas, et Maltal on ilusam elu. Vaatame seda asja yhesõnaga. :) Siiani on "vaherahu", sylle laseb võtta ja pai tohib ka teha. Mulle sobib. Ma ei oska kirjutamist maha jätta. Read ryndavad nagu imelikud mõtted/hääled skisofreenikut. :D Tihtipeale jääb mulle otsaette tuikama kysimus - kuskohast läheb piir luulekirjutaja ja grafomaani vahel ? Kes selle piiri tõmbab? Kas seda on võimalik ise tõmmata? Pooled tekstid on jäänud kirja panemata, sest mulle tundub, et ma kirjutan palju. Liiga palju. Homme vaatan, et konvent minema ei jalutaks. Teen kaminasse tule ja lihtsalt olen.

----------------- muusika: System of a Down - Mezmerize võisin seda lõpmatuseni kedrata klappides ja kaasa laulma hakkasin ikka kõige totrama koha peal. :P film: Munich (München) film terrorismist. yhest ja teisest poolest. filmid tulevad kummalised, kui kõiki pooli pyytakse mõista. ma katsin vähemalt yhe korra sõrmedega silmad.

Pakin oma asjad siin kokku ja puhkan veidi. Jällenägemiseni.