***

Laman vaikselt, kõht vastu su selga, kõrv vastu su kukalt, su juustepiirilt tuksub su süda mulle vastu. Panen oma südame sinuga ühte rütmi, uinun, silm vastu pulssi. Ilus on öö.

*äikesest ja linna ilust*

Tallinn on äikesega päris kobe linn. Olenemata sellest, et kadus elekter, ning elu jäi kolmeks minutiks kõikjal seisma. Kalpsasime tydrukuga mööda kitsaid vanalinna tänavaid ning saime kogu aeg peaaegu märjaks. Krahl. Hell Hunt. Antikvariaat. Kunstnike maja*. Naljakas lift ning lahtine aken, millest ei olnud sisse sadanud. Ma lubasin, et helistan talle, aga ei teinud seda. Ta oli katki läinud. - Sa jooksid kodust nii suure hooga, et unustasid võtmed. Ma käisin poes ja nutsin natuke. Ma tulin tagasi ja sa ootasid mind, lill näpus. Hääl tardus mu hammastele kinni. Sest ma enam ei oodanud. Liiga palju vaikust ja kortsus kulme. - Mõtlesin eilsele. Eile oli meil vein ja kyynlavalgus. Ma tahaksin, et peale seitset tuleks kaheksa. Kasvõi osagi sellest. Sa oled alati olemas olnud ja see on maailma suurim varandus. Ma tõmbun sinu poole sama suure hooga, nagu ma tõukan end eemale. Kas karussell peatub enne, kui meie pead hakkavad ringi käima? (Ma ei tea, kas ja kus siin lauses peaks olema koma, aga ma ei hooli ka enam ammu õigekirjast.) -- *Kunstihoone. Oehh. Havi mälu. Tänan parandamast. :)

------- muusika: "Queen Of The Damned soundtrack" film: "Labyrinth" 1986

*maniakaal-depressiivne särasilm käis matustel*

"Te olete siin kõige vanem inimene ..." Kortsutasin kulmu. Teenindussfääri inimene ja niimoodi tuleb ja sutsab mulle ära kohe pühal unisel pühapäevahommikul. Jahh, hea kyll, ma nägin suhteliselt viisakas välja oma mustas kleidis ja rangeilmelises meigis, aga siiski. "... aidake mind." Vaatasin talle siiralt otsa. See on buss. Bussiga sõidab bussijuht. Kuidas saan mina teda aidata? Mu kõrvale istuma sadanud noormees palus salvrätikuid, ning reisisaatja pahvatas: "Ma ei teeninda praegu!" Pool 9 pühapäeva hommikul busse ei lähe, seega mõtlesin, kuidas võimalikult kiiresti kokkulepitud kohtumispaika jõuda. Pool tundi oli aega mõelda ning inimesi vaadata. 80 % Tallinna sõitvatest noortest olid tulnud eelmisel õhtul toimunud Freedom Parade'ilt. Venekeelsed ning "jumalteabmismeelsed". Igatahes väga väsinud inimesed. Bussis oli jahe, sest katuseluuk oli lahti. Ühe neiu palvel käisid kolm noormeest eraldi seda kinni sikutamas, ning alles viimasel oli selleks piisavalt jaksu. Ja siis tuli reisisaatja ja sikutas selle uuesti poolenisti lahti, ning seejärel pöörduski minu poole. "Palun hoidke sellel ülemisel korrusel silma peal. Kui midagi on, siis kutsuge mind. Ma ei saa kogu aeg siin üleval olla, aga eile ei saanud ma nendest noortest siin jagu." Minust tehti minutiga lasteaiatädi. Noormees mu kõrval luristas õnnetult ninaga. Võrreldes ülejäänud kirju seltskonnaga nägi ta väga hea ja soliidne välja ja ehk sedavõrd õnnetum. Mõtlesin, et otsin talle oma kotist midagi, aga juba lippas reisisaatja taskurätikutega kohale. Vaatas mulle veel korraks otsa ja haihtus siis. Alla. Peitu. Buss liigahtas paigalt, ning noortest said hetkega laibad. Nad magasid Tallinnani. Rumal tädi. Kes siis järgmisel hommikul enam teisi segada jaksab. Aga kaks istet minust tagapool istusid kaks itaallannat, kes ainsana terve sõidu ajal häält tegid. Nende hääl kõlas seda valjemalt, mida enam nad kartsid, et sõidavad surnukuuri autos. Nende naer kõlas umbes nii, nagu võiks naerda hobune, kes on kogemata võitnud lotoga miljoni, ning on sellest minestuse ääre peal - (Hõhõhõhõhõõ.... Hrõõõnk, hõõrk, hõkkk.) ja mul hakkas imelik. Ma tahtsin magada, aga ma ei saanud, sest need naerulembesed itaallannad naersid kõike, mis vähegi teeservas naljakat oli, ning rääkisid vahepeal valjult telefoniga ... Bronto ... bronto... Läbi une kostus muusikat. Minu istmenaaber vajus mulle kogemata põlvedega sylle ning mul tekkis palav soov talle kyynarnukiga ribidesse tonksata. Sellega mu kummaline pühapäev ei lõppenud, vaid algas. Aga vahepealne jääb kuhugi õhku rippuma. - Me saatsime Rei Valhalla väravatest sisse ning istusime seejärel tunde Reval Café's. Ainult meie kolm.

*maniakaal-depressiivne särasilm käis vabaõhukinos*

Ma mõtlesin ümber. Nagu alati, siis kui mul on (eriti just laupäeviti) palju plaane ja mitte ükski neist ei taha teoks saada. Lõpetasin oma musta kleidi õmblemise ning käisin peale pimeduse saabumist Antti vanaema aias põldmarju söömas. Pimedas kobamisi marju süüa - see on nagu ekstreemsport. Kes ei proovi, ei tea, mida ma silmas pean. Raekoja platsil olid toolid. Ilmar Kruusamäe vaatas filmi ja mina vaatasin teda. Ja filmi. Ja seda, kuidas filmi vaadati. Ja siis läks kõik kirjuks. Nõjatasin pea Antti õlale ja jõin oma kuuma šokolaadi. The Lost City / USA 2005. Ainumas film siis tARTuFF'i raames, millel ma nägin ära keskosa, sest ma jõudsin peale algust, ning pidin lahkuma enne lõppu. Sellisteks asjadeks peab olema aega. Andke mulle aega, palun.

*suvelumevalgus*

Kui miski saab rappa minna, siis ta ka läheb. Kõik lähevad ja kõigil läheb. Ajastus ei ole oluline. Ajastus võib olla ootamatu. Rabal on omad tõmbenumbrid. Sealt ei saa välja. Ahh, mu syda! Miks tirid mind jalust?! Anna rahu, sest veel on suvi. Veel ja kaua. --------- Ma ei ole võimeline õmblema musta kleiti. Mu käed ei tõuse seda tegema ja mu mõte ei tööta sobiva lõike valimisel. Matused ei ole minu teema. Ehh.

*otsekohene kõneviis*

Mõnikord on häbematult otsekohene inimene minu puiklevatele vastustele vaatamata miljon korda positiivsem inimesest, kes mind säästa pyydes sellise ringiga juttu ajab, et ma enam ammu aru ei saa, mis on teemaks või kuhu jõuda tahetakse. Kui ma julgeks, ma teeks pai. Positiivsus võlub.

*falling apart*

Hirmuunedega on kummalised lood. Kõige hirmsamad uned ei ole need, kus keegi ajab taga, koliseb ja myriseb, ukse taga kraabib ja rohelist, radioaktiivset, öös helendavat tatti pritsib. Kõige hirmsamad uned on hoopis need, kus sinu endaga midagi toimub, sinu enda kehaga. Kus sa laguned koost ja pudened tykkideks ja tunned selle kõige juures päris reaalset valu. Unešoki seisundist välja ka kuidagi ei saa. Silmad tegin lahti kella kolme ajal, keset pilkast pimedat ööd. Vaatasin lakke ja hingasin sygavalt sisse, peaaegu pisarateni. Heameelest, et see oli uni. Lugesin veidi ning kell 5 vajusin uuesti uneilma. edit: Järgmine uni oli ideaalne, kuigi veidi põgenemismaiguline. Armas ja agressiivne. Punkarlus lööb minus ikka veel välja - vähemalt unedes.

*geostatsionaarne orbiit*

Ja palju teisi võõraid, aga ilusaid sõnu sai mulle selgeks (või enam vähem selgeks) nädalavahetusel Nõunis toimunud synnipäeval. Olemuselt oli see otsekui Leigo järvefestivali jätkuks - tule ja järvega, aga ilma muusikata. Ainsaks heliks inimeste jutuvada lõkke ääres, liha kypsemise krõbin, ning tavalised ööhääled. See synnipäev on peaaegu ainuke taoline syndmus terve aasta jooksul, kus inimesed peale sotsiaalse chat'i (kes kellega ja kui kaua ja kõik need teised asjad) ka kõige muu eluliselt olulise üle arutlevad. Näiteks selle, kas ikka on õige ennast 50'ks aastaks kellegagi siduda ja kuivõrd sellised liidud ikkagi pysivad, eriti, kui need on esimesed kummalgi osapoolel, ja lennukitest, eriti sellest, kas ja kuidas oleks võimalik (idaeurooplasena ning endise eriyksuslasena) lennukisalongi kaasa võtta gaasimaski ning langevarju, sest need olid kalli raha eest (kui ma õigesti aru sain, siis 4000 $) meerikamaalt soetatud, ning pagasiruumi neid hästi panna ei tahtnud. Ja siis geostatsionaarne orbiit, mille yle vaieldi veel vist selgi hetkel, kui meie juba synnipäevalt ära tulime, ning mida etendati meile nii rusika, kui tyhja õllepurgi kaasabil. Ääremärkusena olgu lisatud, et me suutsime yhele tulevasele lendurile selgeks teha, et maakera ei olegi ymmargune. Selline asjalik laupäev siis seekord.

*Hullude memmede kyla*

Kõigepealt nägin ma und. Mitut und. Lahtises autos ringi kihutamise, võidu ajamise, autos ringi lehvimise (mina ei olnud roolis), sõidutrikkide ja erinevate lõpustaadiumitega unesid. Viimane kihutamine lõppes yle kai ääre vette kukkumisega ning vaevu vaevu pinnale pääsemisega. Mu jala ymber oli õhuke (punane?) nöör, mis oli sõlmes, ning otsapidi uppuva auto kyljes. Yritasin end lahti päästa. Ja siis ma avasin silmad ja seinakell oli saanud pool kymme. Olin pahur, et kell ei helisenud, ning ajasin ennast voodist välja äratuskella juurde (ilmselge lootusega, et ehk on seinakell öösel seisma jäänud ning seetõttu vale). Ka see oli pool kymme. Ma olin sisse maganud. Pool tundi oli juba kestnud mu tööpäev ja mina panin ennast alles kodus riidesse. Mõtlesin just, et peaks isa yles ajama, et temaga linna saada, ja kuidagi teada andma, et ma hilinen, ja hirmus häbi oli. Ja siis ma tegin silmad jälle lahti ja kell oli pool kaheksa. Ja äratuskell hakkas just helisema ja samuti ka mobiil, mida ka hetk tagasi kirunud olin. Ja siis oli tõeline "mida hekki ?!?" tunne, et mis päev siis lõpuks on ja mis kell on ja mis värk on. :S Uimase öökulli olemisega vinnasin ennast bussijaamas bussi peale ja sain seal Eriti Ohtra Energialaksu. Olin kaasa võtnud Murphy seaduste kogu, aga ei saanudki sellesse syveneda, sest ... Ma olen vanemate inimestega harjunud. Ma ei vaata hirmunult, kui neid aina enam ja enam hommikuti bussi peale ilmub - erinevatest kyladest, erinevatest peatustest, sest, eks ole, apteegid ja turg ja ametiasjad ju ja värgid. Millal muidu, kui mitte kell 8 hommikul. Täna hommikul siiski tuli mitmest eri peatusest peale kummalisi memmesid-"asjaajajaid", kes alustuseks yksteisele head kuld- ja hõbepulma-aastapäeva soovisid, mille peale kolmas memm seletas, et tal on roostevaba pulma-aastapäev. Mida linnale lähemale, seda enam tuleb ette peatusi, kus inimesed mitte ainult ei tule peale, vaid lähevad ka maha, ja siin tuli esimene latakas: "Issand, yks tahab maha minna!" karjatas yks memm, ja seletab siis vaikselt edasi, et see polevatki yldse veel tema peatus. Muigasin. Vaiksem lobisemine .. kuni järsku : ".. ja siis ma mõtlesin, et lähen ja virutan tal selle viimase hamba ka veel suust välja, mis tal seal eksisteerib .." seletas yks memm kübara ja päikseprillide lehvides. Alllrighty ... nihkusin vaikselt uksele lähemale. "AArrrrmastus on seeee...." tuli sealtsamast järsku valjuhäälne laulujoru. Väljusin. Palun, (PALUN) öelge mulle, et teistsuguseid vanainimesi on KA olemas. :) Totterlõbus irve kogu päevaks oli paraku selle hommikuga garanteeritud. ------------------------- Murphy seadustest omakorda niipalju, et kui kellestki on võimalik valesti aru saada, siis temast ka päris kindlasti valesti aru saadakse. See kehtib minu puhul hetkel, nagu rusikas silmaauku, ja kõik, kes tunnevad, et ma olen neid viimasel ajal valesti mõistnud või kuidagi muidu imelikult käitunud, palun, andke mulle sellest teada. Ma nimelt hetkel arvan veel, et kõik on täiesti korras, ja et nii ongi hästi ja ilus, kuna keegi vastupidist ei tunnista. Aga miski mu sees ytleb, et ... kusagil on ikka väga valesti. :D edit: Terve reedene päev Jõhvis osutus üllatuslikult inspireerivaks, peaksin vist tihedamini sinnakanti sattuma. Rasmus on mingite lisafeatuuridega mu mozilla ametlikult tuksi keeranud ja kergelt ta sellest ei pääse.

*Gioconda*

(1000 jupine puzzle, mida ma ikka veel pole suutnud kokku panna. ootab vist oma aega. või suuremat lauda. või vajadust mõtteid mujale suunata.) *** maaslamaja lõi jeesust lõi meest ja maailma lõi ennast enda sarnaseks lõi kahjutundeta ta sõi end rahva mällu ja söömaaeg sai pühaks lõi iseennast ristile lõi lihtsalt igaks juhuks kuid naist ei suutnud lüüa kuid naist ei suutnud luua nii nainegi sai pühaks nii nainegi sai risti sai kullast raami ümber ja miljon austajat ei ühtki vaba hetke ei hetke endaga surmani

*confusing, huh?* (pühapäevaõhtune vahepeala)

Mõtlesingi just, millal need 80'ndate "kultusfilmid" uuesti telekast tulevad. Kas laulja või rallisõitja? Kas laulev rallisõitja või rallit sõitev laulja? Kas Toomas Aring või Mati Uibo? Vahet pole - kiivriga nägi ta välja totshna nagu Michael Schumacher. ----------------------- Tegelikult on teisipäeval üks põnev film tulemas - Müür (Pink Floyd The Wall, Inglise 1982). Jõuline ja valus teos, they say. Let's see.

-------------------- muusika: Thievery Corporation - Richest Man in Babylon (2002) Thievery Corporation - The Mirror Conspiracy (2000) raamat: Dylan Evans "Emotsioon. Sentimenditeooria."

***

*was it safe?*

"Mees, kelle nime kuuldes kidari hakkab mööda tapeeti yles ronima." - ytleks Antti. Jahh. See ta on. Minu Akordionijumal. (Leidsin youtube'st mingi näite, aga see postituse võrra kõrgemal. Kass, kes harilikult sellist asja kuuldes kuhugi pappkasti või tabureti alla peitu poeks, tuli ja pani oma kõrva vastu kõlarit. Amazing. Aga, samas - järvemuusikal jäid lapsedki tema saatel kenasti magama ...) Sedakorda nägin ja kuulsin teda siis Leigol. Teda ei saa kirjeldada. Seda ei saa kirjeldada. Aga siselavale tagasi, ära selle tule ja vee ja vaatemängu juurest ma teda enam mõelda ja näha ei suuda. Maaleht kirjutas enne esinemist:

"Esmakordselt kõlab tänavu mitmemõõtmeline, nn surroundheli – kuulaja tunneb end helidest ümbritsetuna justkui muusika sees. See oli peaesineja, maailmakuulsa akordionisti Kimmo Pohjoneni tuleku tingimuseks."

Ta võtab alguses tavalise õhuklahvi ... ja tõmbab lõõtsa ... ja see ÕHK pahiseb sinust läbi nagu liiga suur hingetõmme, mida sa hingata ei jaksa. Kui ta tõmbab yhe noodi, siis keelpillikvartett otsekui taandub selle ees ... need väikesed sipelgad, mis su turjakarvad turri ajavad, on otsekui pystihullud. Publik ei iitsata. Publik ei plaksuta. Pool publikust neelab seda etendust, nagu sõltuks sellest nende elu, ning teine pool on liiga väsinud kõigest eelnevast, sest Kimmo tuli lavale alles mõniteist minutit enne sydaööd. Võib ka olla, et just sellepärast lahkusid pooled inimesed enne lisalugu (nad ehk ei lootnud seda enam või ei jaksanud istuda, sest väljas oli tõesti jahe), aga need, kes jäid, tantsisid ja kuulasid pystijalu, ning aplodeerisid talle võimsalt. Mul on hea meel, et ta käis, tuli ja oli. :) P.S. Emiliana Torrini hämmastas mind oma lauludega kõige võluvamal moel. Tema "ajasin lamba alla", "kaotasime kitarristi lennujaamas ära" ja "punch in the face" stiilis chat'i juures ei häirinud isegi see, et ta vististi ei teadnud, et mikker väga tundlik on, ning tema teatraalne lavale sylitamine tagumistesse ridadesse ära kuuldus. Staar siiski. :7 P.P.S. Marilin Mazur Trio - oli hea ja kummaline ja põnev. Selle jaoks jäi kahjuks keset järve olev lava liiga kaugeks. Seda muusikat peab tundma oma sõrmeotstes. Silm ihkas näha laulja miimikat. Ahh, kuidas ma oleksin tahtnud, et mõni ekraan oleks kusagil pysti olnud! Ja ilm püsis! Ja tuli huugas .... :) ja sääski ei olnud. Rohkem küünlaid, kui silm seletada jõudis, vees ja taevas. (pilvede vahelt andsid oma efekti taevatähed ja kuuvalgus. kolm langevat tähte. ma soovisin, et oleksid olnud seal.) Rohkem lõkkeid, tuleskulptuure, vaatemängu ja valguspeegeldusi, kui nägemismeel suutis salvestada. Vein oli puudu. Sõber oli puudu. Muus osas - täielik tunnelikogemus. :)

*Get back where you belong*

Kui selle paksu tossu sain sahaga silme eest ära lükatud, siis paistis pargipuude varjust vastu puhas ilu. Inimesed naeratasid, nagu oleks neil igaühel lotomiljon taskus, hõikasid juba kaugelt tervitusi, ning päris tihti olin mina see, kes juurdlema jäi "kuskohast ma teda küll tean või tunnen?" Otsisin poest uut võimalikku kandidaati suhtlemise abilise kohale, kuid kuna pole kindel, kas elisa mul tartu taga võsas levib või mitte (tele2 viimati eriti ei levinud ja ma pole kindel, kas ma tahaksin oma "kalli-pai" kõnesid kõhuli köögiaknast väljas teha), siis vaatan esialgu emt turul ringi. Oehh. (*rõõmus naeratus*) Ma poleks seda kunagi uskunud - ma olen tööl ja mul on hästi 'chill' olla. :D Ju siis on siiski oluline, et inimesele meeldiks see, mida ta teeb. Eelmine assistent on jätnud mulle mõnusa muusikapagasi - ca 10 GB erinevaid esitajaid, millest üle poole on mulle enam kui meele järele ja ülejäänud on ka täitsa kuulatavad. :) System of a Downist No Big Silence'ni, Johansonid ja Liisi Koikson, ja siit ei puudu ka Arvo Pärt ja Veljo Tormis ...

-------- Chalice - "Minu inimesed" (miskipärast kuulan seda ikka ja jälle ..)

***

Varbad on liivas ning jäljed mu ymber. Jälgi on palju ning jäljed on head. Jälgi on palju, sest jäljed on sõnad - mõtted, jutud ning kirjaread. Jäljed on sassis ja jäljed on korras - ringis ja rivis ja pikas reas. Jäljetult jälgi ma jälgida tahan, enne kui ise neid tegema pean.

"Fuck You (An Ode To No One)" *

Kuhu paned sina oma katkiläinud asjad? Vasakule, kõrvale, sest sa tahad nad kindlasti ära parandada? Või paremale, viskad ära, sest alati on võimalik saada uus? Aga, kuidas on inimestega? Kui sa leiad maast surnud linnu, astud talle veel igaks juhuks peale, et veenduda, et ta ikka kindlasti surnud on, ning pärast seda üritad talle elu sisse puhuda, siis kui suur on selle teo õnnestumise tõenäosus? ** Täna (eile) oli üle pika aja Postimehes artikkel, mis mind loksutas ning diskuteerima pani. Kes mind lähemalt juhtub tundma, siis küllap see teab, kummal pool joont mina asusin. Või vähemalt suuremas osas asusin. Kes minu kommentaarid sealt üles leiab, see saab veel kolm tugrikut lisaks. Siia vist hetkel sellest rohkem ei kirjutagi. Võib olla siis, kui ma tunnen, et teisiti enam ei saa. ** Maali tegi mulle täna yllatustuuri mööd Tallinna Sauna tänava erinevad asutusi. Kuigi ettevaatlikku suhtumist oli rohkem, kui minu avalat naeratust, leidsin ma, et see oli hea. Millekski kindlasti. Ülejäänud õhtu täitis mingi kummaliselt koos linna kohal hõljunud suitsuga kohale heljunud kibedus. Ja esimest korda tundsin ma, et ma ei pea sellest osa saama. Ma armastan heatujulisust. Ma armastan naeratusi. Ma läksin. ** Destroy the mind- destroy the body- but you cannot destroy the heart (Smashing Pumpkins) *

---------------------- raamatud: "Ave Alavainu" luulekogu "Lissaboni öö" E. M. Remarque Head on ka. Ma ei jõa kyll BFTV'le, aga Leigol ootab mind mu akordionišamaan. :)

*violent pornography*

Sygiseõhk on katuste servadel. Vihm aina tilgub ja tilgub, aga tuleb teda täpselt nii napilt, et märjaks saavad ainult botased. Kuid õhk on niiske, ning lehed peavad juba värvimuutmise plaane, ja see tõttu on Donnie Darko soundtrack ja Franz Ferdinand nagu rusikas silmaauku muusikalised vahepalad täna. Muhu on hetkel veel täiesti plaanis, kuigi hääletamisega on nii, et vihmata on loomulikult endal kergem. Ma lihtsalt ei taha kellegi autosse täiesti läbivettinult sisse ronida, kui mul selleks just elulist vajadust ei ole. Ettevaatust! Selles blogis ma torisen! a) mõttepomin teemal "MSN this week" vms.: Ma ei tea, miks ma alati kõiki mulle olulisi inimesi usun. Ma ei tea ka, miks ma alati (või siis peaaegu alati) kõiki mulle olulisi inimesi kuulan. Aga ma muutun väga nukraks, kui need inimesed mingil moel yksteisele vastu räägivad. Rääkige omavahel, kullakesed. Avage või sulgege ennast, aga ärge oodake minult maagilist valgustatust või imepärast äratundmist või "sa oled nagunii kõigega kursis, seepärast me räägime ainult pool asja, ja kyll sa aru saad, mis see ylejäänud pool on" värki. No, ***, ei ole ikka kyll. Ja ma mõtlen ka selle peale, et see "way too much information" kildude minu poole lendamine on jälle mingi eelmise elu karmavõlg. Kui mind miski huvitab, siis ma kysin. Miskipärast pole mul kunagi sydant öelda, et mõned pisiasjad või täpsemad detailid mulle väga korda ei lähe. Ma loodan naiivselt alati inimeste enda "seda sobiks mainida ja seda mitte" tunnetusele. Kui mind huvitab, ja ma kysin, ja te ei suvatse vastata, siis mille pagana pärast te mulle neid asju yldse rääkima hakkate ? See pole etteheide yhelegi konkreetsele persoonile, pigem väike vihje, et ka siinpool ekraani pole tegemist masinaga, kes kõike teab, mäletab ja alati ise veatu on. Hakkan vist väsima. Andke mulle andeks. b) SOAD - Mezmerize. Yks hea õhtu ja tööpäevalõpetamise plaat, mis saadab oma jorinaga veel pisemaid mõttekilde: mis peaks õnnel seljas olema/kyljes rippuma, et inimesed saaksid aru ja kaugelt ära näeksid/tunneksid, et, näe, ongi õnn? miks tunduvad mulle viimasel ajal noormehed õnnetumad, kui neiud? ma mõtlen, peale selle, et nad ise nii väidavad .. ? kas see, kui ma tunnen, et keegi on õnnetu, aga aidata ei oska ega saa, mis omakorda muudab mind täiesti jõuetuks ja nukraks, on kuidagi loogilisel moel välja vabandatatav väsimusega ? Mu blog on ymbritseva peegeldus. Rattuse tugev ja tähtis tähelepanek. :) Ma seisan mingi naljaka nõiaringi serva peal, ning ainult minu enda teha on, kas ma hyppan sellelt maha, või tiirutan edasi. Kas see, kui ma paneksin siia kirja ainult lõbusad ja rõõmsad hetked (mida mul on iga päeva sees mitu korda rohkem, kui nukraid), oleks tegelikult aus? Või yldse miskitpidi oluline? :) Kyll näitaks see mind leebe ja rahulolevana. Mida ma ka enamuse ajast olen. Vist. >>tööasjad kinni ja vaba aega alga .. :)