üleajastatud

ma arvan, et mind võiks kloonida nii umbes neljaks, siis jõuaks mind igale poole, kuhu on vaja ja ette nähtud. tööle, kooli, koosoleku(te)le, rebastundidesse, valvesse, tantsukursustele, kontserdile rockiklubisse, vilistlastele kylla, fotojahile, tallinnasse ja tartusse ja maale. seekord on mind yks ja ma olen otsustanud - igale poole mujale peab jõudma, aga ballile mitte. ball ja ylikooli sõrmus jäävad selleks ajaks, kui kool on läbi ja syda on rahul. ja anttil on aega :) justnimelt tema puudumise tõttu ei hakanud ma isegi yritama, sest yksi poleks seal suures saalis midagi teha. järgmiseks aastaks on ehk temalgi tantuskursused läbitud ja meist koos rohkem tolku :) senikaua jäävad tantsupõrandad minust puutumata. mõned ajad veel. ballidega on yldse mingi imelik kamm. keskkooli lõpu eel peetakse nimelt vanemuises 100 päeva balli. ka sinna ma ei jõudnud, sest mu tookordne kaaslane murdis mõned päevad enne balli jalaluu. kleit oli ostetud (selline must, lõhikuga, metalllukuga ja neetidega, tolle aja kohta igavesti vinge ja punk), ehted laenatud ja tuju toredasti null. :D sõitsin hoopis teda pärnusse tohterdama ja pannkooke kypsetama. ja teada saama, et peagi pole mind enam yks. sellised lood siis. "kes teeb, see jõuab" - mõtlen ma igal õhtul, kui päevastest rassimistest kuul kokku jookseb. luuletamata. edu teile, kes te jaksate. { } edit: ohoo -> 86. aastapäeva kontsert „Rütmide müsteerium“ neljapäeval, 1. detsembril kell 19 ülikooli aulas. Rahva- ja /jazz/-muusika sünteesid Villu Veski ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengite esituses. Kontsert on tasuta. kloonimismasinat! ruttuuuuuu!

*terast mis hangund me hinge* (ja muid kummitavaid lugusid)

ma olen hõõguvad söed ma olen hõõguvad söed tuleneeludes nalpsan metalli söesydame embuses nuga on põletan relva sul karge ja kalli tera eest hoia end hoolega on pidemes sõbrakäsi on minu veri ta soontes ja tähine öö tema säsiks ma olen hõõguvad söed paisub leekide laul mu huulil sul kaaslane truu pea on vööl las veidi veel lõõman las teda ma voolin see nuga jääb viimaseks söed kustuvad hommikuehas vahe tera veel karastub vees nyyd hyvasti jää sind enam ma mäletada ei saa süte mälu pole nii pikk jääb sinuga sepistet nuga metalli mälu on igavik

üks oluline magamata öö

väike istumine sõpradega. alias ja "maailma asjad" kella 8-ni hommikul. rasmus, vaene mees, väsis poole kolmeks ikka ysna ära. 3 eri liiki pizzat ja taas õunaplaadikook ja kringel. filme seekord ei olnud. matsakaim lill, mis mulle täna kollaste rooside vahel ulatati - arbuus. keset talve! :) vinge. neli-viis pudelit veini, hilisemal vaatlusel osutus yks veinipudelitest hoopiski kyynlaks, vahast ja taht kyljes ja puha 8) täienisti lahe. ja poolenisti "udune" olin ma hommikul lumes.

vastne ajakiri "värske rõhk". doris kareva "aja kuju". metsatöllu "terast, mis hangunud me hinge". uued talvesaapad. no mis sa hing veel tahad! :D nagu jõul oleks. aga yks, mis kindel - enne uut aastat ma mitte midagi enam ei kypseta ... edit: siiski siiski, film oli kella 8 paiku hommikul - Stargate Atlantis :D ja veel uude päeva mahtus vennale kingi ostmine - Väikeste Lõõtspillide Ühingu plaat raadiokuuldemängust (?) "Ekke Moor". :) ja synnipäev (seekord siis venna oma) laupäeva õhtul ning hilisööl veel "Tuulest viidud". nojahh. ebaameerikalikult kurva lõpuga film. ma ei tahakski selle kohta hetkel rohkem miskit öelda. aga magamatusest saab mu haigus ...

unelaul

vaikimisi sõber vaikimisi olen sulle olnud sõbraks käes su käsi laulnud kassidele serenaadi innustunult löönud hambad taevatähte seisnud sinu eest kaugel kyll kuid sulle lähedal jahh, mõnikord on kuul ka teine kylg nukralt konutan siis maantee serval vihmas su juurde tahan ma niisama palju kui su juurest ära arm on mulle võõras vaikne kyynlasära

need pöörased neljapäevad

jah, tantsimine, selle päeva pärisosa. poisid kindlameelsemad ja oskajamad, tydrukud pidid vaid oma jalad eest ära hoidma. hoogne, hullumeelne, hooletu. film, mida mainisin (taevane kuningriik) on nähtud. täna on uus filmiöö. homme EÜSi ulmekatele ei jõua, kuigi soovi juba on. aga näidatakse seal järgmist kraami: When Worlds Collide 1951 The War of the Worlds 1953 This Island Earth 1954 pühapäeval on esimese advendi tähistamine hapukapsaõhtuga. kool on. õppejõud on mul taaskord yhe hinde ära kaotanud. kaneelitee ei sobi mulle. see, et ma iseennast ei mõista, viib mind mõnikord endast välja. inimeste tujukus hirmutab mind. rohkem teavad need, kes teadma peavad.

16-aastaselt oled sa väga tark ja rohkem ei kordu see kunagi. - L. Szilard

wow. tänane cantus-/laulutund EÜSis lõppes ysna öösel (sellel oli ysna jalgpalliline lõpp) :) kella kaheks alles jõudsin enda konventi (kindla teadmisega, et ma olen enda telefoni ära kaotanud, mis omakorda ei osutunud õnneks tõeks) silma looja laskma. pikemalt ei jaksagi .... vabandan ootajate ees. eriti ak!ema ees, kellele mul ju plaadidki olid kaasas. mu nädalavahetus tõotab tulla ysna kirju. ja ma kardan, et ma toimin nii, nagu alati, kui midagi kirjut ja koledat eespool paistab - peidan end kodus (muusika, kõrvaklappide ja sooja teki sees). ma pole kolm aastat enda synnipäeva pidanud. umbes. seekord leidsid mu sõbrad kaugelt ja lähemalt, et aitab ikka kyll. oehh. teadmine, et keegi ikka kohe tahabki minu seltsis istuda, iidamast-aadamast jututada, muusikat kuulata, veini juua, vbolla mängida lauamänge või vaadata filmi - miskipärast oli see mulle yllatuseks. yksiolemine ei ole loomulik asi. see on pigem inimese enese poolt pandud piirang suhtlemisele. keegi on mu piirdeaiast paar latti pihta pannud ja sõbralikud naeratavad näod piilusid sealt kohe sisse. avaldan kaastunnet! - ytleb yks. kuidas siis on vana olla? - kysib teine. oled purgatooriumile juba lähemal .. - nendib kolmas. .o0(enne peaksin ikka maetud saama, mõtlen endamisi selle peale) ja lõpuks soovib mu vanaema mulle telefonis õnne ja hakkab siis nutma, kui kahju tal ikka on, et ma vanaks saan ja noorus on ikka hää asi ja kyll on kahju, et minu noorus nyyd ikka otsas on. ===> seuke hämmingus nägu nyyd ruudus 8/ kas siis tõesti on nii, et kui kell kukub, siis enam ei ole noor? juustes ongi kohe hall? riided peaksid nyyd ka ehk pruunid ja potisinised ja hallid olema ? :D pyha myristus! keegi võiks mulle veel selgeks teha, et vanainimesed ei seksi ka näiteks! :D:D:D ma ei ole täna vanem kui olin eile ja ei ole homme vanem kui täna. ma lihtsalt olen. ma ELAN. ja kui ma vanus(t)ele mõtleksin siis ... siis poleks paljud asjad nii, nagu nad on. armastuseasjad näiteks. :) (naerab vaikselt) nõndapalju siis sellest. novembriga on sel aastal mingi trikk. lund pole ega pole. yle pika aja pole seda minu synnipäeval maas. :( (mäletan ikka veel lõbusaid lugusid ajast, mil syndisin. kuidas ema läbi meetriste hangede kahlates tuisu sees endale teed tegi haiglasse minnes.) tahan meetrisi hangi. tahan oma lapsele kylmapyhasid, et koos teed juua härmatanud aknal ja vaadata, kas tihased on vastu pidanud või on haudvaikus. udud seevastu on toredad, eriti kõrgemalt vaadates, ja peale udutamist (just nii ytles eile telediktor - "mõnel pool võib udutada" - ja naeris ise ka selle peale) on valgeks krõbisenud härmas puid ka ilus vaadata. aga nyyd ma lähen ja vajun vasakule ära, sest homme on pikk (ja raske) päev ja valve on veel peale selle. .o0("Viire takka tulevad kolm/meresõidumasinat, neil/ kõigil suitsutorud peal, vaat/ kolm suurt laeva seisvad seal/ päev ju jõudnud õhtule, seab/ meri ka end unele/ vaiksemaks jäänd vetemyha/ linnuke jääb tudule ...")

haldjas on tagasi okas mu sydames just enne jõulu ma olen must kui muld vaikust kuulata ei oska tahta pannes sõrme suule sulle teadmine on ränk - sinu "jah" võib olla minu surm

"woman" (j. lennon.)

georgica kariibi mere piraadid veidi peata ratsanikku ja jälle surnud mees. kuna see õhtu oli juttu ja rahvast täis, siis edasi annan vaid märksõnad: vahva seltskond kuni viieni hommikul. kringel. pizza. õunaplaadikook. tuli kaminas. salajane õnnitluskaart taskupõhjas. sõnumid. kallid. teadmine, et olen kellelegi kallis. lilled. ehk kõik, mis nagu peakski olema olemas siis, kui koidab tundmine, et miskit kaob. jäädavalt. muusika. 8 ½ ja taas (võrdluseks) amarcord. vaikus. lilled jäid maha. kandikud jäid maha. ma põgenesin imelisest unest tagasi reaalsusesse. :) täna paistis päike kaua ja kirkalt. see päev on ainult mulle. ---------------------------------------------- kui vabadus on unes, siis ma ei taha und. ma ei taha siis yldse vabadust. võib olla vabadus koos ettenägelikkusega oleks option. aga otherwise - thnks, but no thnks. jään siiski selle juurde, et vaba olen ma iseenda sees. endale aus. ennast edasiutsitav. ennast armastav. mis väliselt paistab, see on vaatlejate asi. miski ytleb mulle, et väliselt vabana oleksin ma ... õnnetu. umbes nagu väikse lapse kaisumõmm, mis on yksi kukkunud suure laeva pardalt alla merevoogudesse. vabadus on yksindus. hm. vbolla ma kardan seda. vabaks saamist ja yksi jäämist. ma tahaksin olla kellegi jaoks, millegi jaoks, seepärast peidan selle vabaolemise parem luulesse. ja ei, täna ei ole nende mõtete päev :) aga siia panen kirja yhise tänu kõigile, kes mind hommikul üles ajasid oma kõnede ja sõnumitega ja kallistustega ära lämmatasid. sest seda ma ootasin ja seda ma sain. :) *** Woman I can hardly express, My mixed emotion at my thoughtlessness, After all I'm forever in your debt, And woman I will try express, My inner feelings and thankfullness, For showing me the meaning of succsess, oooh well, well, oooh well, well, Woman I know you understand The little child inside the man, Please remember my life is in your hands, And woman hold me close to your heart, However, distant don't keep us apart, After all it is written in the stars, oooh well, well, oooh well, well, Woman please let me explain, I never mean(t) to cause you sorrow or pain, So let me tell you again and again and again, I love you (yeah, yeah) now and forever, I love you (yeah, yeah)...

laupäeva ulm

heaolemine. kes teab ehk see sõnum ongi mulle nii oluline kui kollased roosid mu vaasis suvepäikest meenutavad sa lisaks vaikselt selle plaadi mulle pihku pistsid. kallistame. { }

kõigutamatus rahus (e. veeklaasis tormi tekitamine ei andnud yhtegi skillpoint'i lisaks)

referaat sai ette kantud. tund aega jaksasid inimesed peaaegu nihelemata ja köhatamata kuulata ja isegi küsimusi küsida. mu suu oli kuiv ja hääl käre nagu marlene dietrich'il, aga ma ei kummardunud oma sidrunivee järele. tool myyriks ees vaatasin julgelt otse aknast välja ja rääkisin. :) this is so me. väike kõrvalpõige ylemiste naabrite juurde tõdemus - leibcantus ei ole peas uhke selle yle kyll olla ei saa. film "Brothers Grimm". hmz. selline keskmine sulipoiste sulitempude kompott. mis muidugi ei tähenda, et sel oma fännklubi olla ei või. ydini ameerikapärane algus, lugu ja lõpp. ja mitte midagi. mitte mingit tunnet. ees ootab "Taevane kuningriik". aga sellest nädala pärast.

õhtu itaalia kastmes

vaatasin eile frederico fellini "amarcord"i. vintske tykk. oma särtsu lisas filmile see, et mul on õnnestunud talle mingeid tv3 reklaame ning jupike "Odysseust" peale lindistada. või siis kellelgi teisel. aga damn, on ikka osav inimene olnud. :) hetked filmist: perekond sõidab maale piknikku pidama ja keset melu avastatakse, et pereisa poolearuline vend on kylarahva imestuseks puu otsa roninud ning keeldub sealt alla tulemast, pildudes kive vastu iga inimest, kes talle järele suvatseb minna. "Ma tahan naist!" karjub ta meeleheitlikult yle lageda välja ning poole kyla. "MAA TAAHAAN NAAAAIIIST!" või siis vanaisa, kes seisab keset teed oma maja ees nii paksus udus, et mitte midagi ei ole näha. Viimati oli nii paks udu aastal 1922, konstateerib ta fakti. Vaikne on. Udu on nii tihe, et mitte midagi ei ole näha - ei maja, ei puid, ei linde, ei inimesi. Hirmus tunne on. Nagu surnud oleks. kaootiline. lõbus. siiras. ehtne itaalia perekond ja olustik. magama sain kell 4. ja kindad on valmis. talv võib tulla. lumi ju tuli ..

*a word of advice, my friend - don't fall in love with robots ..*

"kas tead, mida tegid inimesed vanasti, kui neil oli saladus ? .. .. nad ronisid kõrgele mäkke .. .. otsisid endale puu .. .. puurisid sinna sisse augu ja rääkisid oma saladuse sinna sisse .. .. mätsisid augu saviga kinni .. " "2046" ylimalt sygav. ylimalt isiklik. mitmeti mõistetav. ja ikkagi liiga lihtne. ja puuduvad vokaalid subtiitritest tegid tragöödiast komöödia. - ma olen su puu robottydruk sätib sõrmed 'ok' kujuliselt rõngasse, et noormees sinna sisse oma saladuse ytleks. noormees ytlebki. aga vist mitte seda, mida robottydruk oleks oodanud. - tule minuga kaasa .. mis on armastus ? asjade õige ajastatus. liiga vara või liiga hilja rikub kõik. igaveseks. killbill2 jäi ringiga maha.

Riia, mu arm. [11.11.05 (6:15) - 13.11.05(02:kopikatega)]

kell on 6. äsja lõppes väike istumine liviensiste konvendis ning - silmad armsalt unised - on 2 laipa vedamas teineteist bussi peale, lõkerdades naerda nagu kevadistes tuultes noor paarike, kaaslaseks vaikiv kaamera. jahh, Riiga me jõudsime, ent millise sisetundega! valgus ei tulnud meiega kaasa. inimesed vaikisid. vihm krabises aknale.

kell pool 11 loopisime teineteist ja oma 7 asja bussist välja ning kallistasime Danielat, kes meile vastu oli tulnud. vintadi-väntadi kõmpisime läbi kesk- ja vanalinna dzintrate konventi teed jooma ja tukastama. kell kuus see algas, pidu Fr. Lataviensiste konvendis :) ja see pidu oli vägev. .o0(nende konvent on vist ainus, mis asub vanalinnas. väga hea koha peal igal juhul) enne veel panime presidendilossi ees kyynlad põlema. teekyynlad, mis said surutud myyri sisse. kokku sai neid kyynaldest, mida tohutu hulk inimesi myyrile/myyri sisse/myyri jalamile asetas, elav tulekardin, mis vilkus tähistaevana vastu Daugava jõge. nende mälestuseks, kes selle linna kaitsel kunagi sõdades on hukkunud. kyynaldega tähistatud rada viis meid siis konvendini, mille uksel võttis meid vastu soe glögitass ja pisikesed punased templid maandusid hooga (kahe lati eest) me käeselgadele. ruume täitsid kõikvõimalikes värvikombinatsioonides teklid ning kaminas praksus soe tuli. läti naiskorporandid tekleid ei kanna (kummalistel põhjustel keelati neil omal ajal teklite saamine/omamine yldse, ning nad kannavad seetõttu 'segnesid' - sooje talvemytse meenutavaid musti peakatteid, millel ees väike tykk värvilinti) ning neid sai sel õhtul eristada vaid lintide järgi. seetõttu olime meie ak!emaga ka ainukesed naisterahvad, kel teklid peas. saime loomulikult kummaliste pilkude osalisteks, eriti meeskoproratsioonide noorte rebaste poolt. loodan, et neile tehti hiljem selgitustööd. ;) pidu algas kõnega ning väikese etendusega meeskorporantide poolt, kes osalesid filmivõtetel noorte sõdurite rollides. filmi pealkiri oli "Riia kaitsel" (ma loodan, et mäletan õigesti, ja btw, see film meenutab pisut meie filmi "Nimed marmortahvlil") ning selles pidavat mängima peale lätlaste veel ka mõned vironused, sest ka nemad võtsid koos läti korporantidega tookord sõjast osa. poisid laulsid sõdurilaule ja rääkisid filmivõtetest veidi lähemalt, näidates seintele slaide sõjaaegsetest fotodest (nii mõnelgi neist oli koguni tekleid näha). kahjuks lõppesid keset pidu ära minu kaamera akud (rahu jäi nende põrmule) ja seega jäi yles võtmata palju ilusaid hetki. olid veel näidend, rahvatantsud viiuli ja akordioni saatel (erinevalt eesti noortest vehkisid lätlased nii, et selg märg rahvatantse tantsida ja õppida), lauluõhtu all kaminasaalis ja sulaselges eesti keeles "Head ööd!" mis mind majast väljudes rabas. armas! järgmisel päeval läksime mardipeole vabaõhumuuseumisse. tantsisime hullumiseni läti tantse, laulsime laule (läti keeles muidugi), mängisime mänge ja sõime mardirooga. tutvustasime veidi paari sõnaga (et mitte öelda paari laulu ja tantsuga) meie mardikombeid ning veetsime lõbusalt aega, laskmata segada end vihmal, mis vägisi kippus meie seltsi. :) sain teada et:

• kui yks inimene räägib inglise keeles ja teine talle vastu vene keeles, siis saab suurepäraselt hakkama. meie saime suurepäraselt yksteisest aru ning pealtkuulajad/vaatajad said suutäie naerda. sest see tundus lihtsalt kohutavalt naljakas.
• kui sulle kõike ainult läti keeles seletatakse, siis on võimalik asjale pihta saada umbes kolmanda laulusalmi ajal, teise tantsukorra ajal või enne mängu lõppu.
• meie kombed (laulud, tantsud, mängud) on äärmiselt sarnased ja seejuures siiski tohutult erinevad.
• autoteed võivad teedele endalegi teadmata olles olla neljarajalised ja viiesuunalised.

täie auga võin mainida, et sealt ära tulla kohe kuidagi ei raatsinud, kuigi ees ootas ahvatlev pidzhaamakas meie konvendis - ainsa meeskylalise (riidest klouni), jäätise ning filmide saatel. ilus oli. tahan veel ! :D

"some are born to .. "(ma elan lyhidalt ja löövalt)

tänase öö veedan konvendis koos surnud mehega. homme hommikul kell 6 Riiga. edit: kuna ma pidin koos surnud mehega liviensiste konventi kolima, siis veetsin öö seal. vestlesin vilistlastega, käisime Krooksus söömas ja tegin JGJ-le pai. tubli, et raatsis end eestisse vedada. {} hea oli näha ammuseid tuttavaid (k.a. Renetit, Joosep-Georgi ammust sõpra) ja nyyd (film veel käib) tulin ma alla hambaid pesema ja siis Riiga. Fun. By all means.

muuvi nait

Tantsimisest on saanud yks meeldivamaid miiliposte mu teel. Rõkkav naer ja vaikne jalgade sahin, kiiremad ja aeglasemad rytmid. Ootamist väärt. :) Seekord mardisante ei käinud, hoopis liviensised tulid kylla filme vaatama (Matrix 2. osa ja Talumatu julmus. Arabella, mereröövli tytar tuleb homme vaatamisele, kui mu ak!ema kyyslauguga konventi tagasi jõuab.) :7 Viimased vaprad lahkusid pea nelja paiku. Ja nyyd ma magan 5 tundi. Ja õhtul otsast peale. Aga sellest juba õhtul. Homme maandub mu "kingikotti" Tõnis Mäe 'Siirius'. Midagi meelele, midagi ... sydamele. Tänud sulle, Marian. Olen rebaseks olemise ajal kummalisi (raskeid) asju yle elama pidanud. Aga mõnikord tundub mulle, et mu syda on terasest. Harva lööb sädemeid, ehk vaid siis, kui on kuum. Ja paistab ta täiesti murdumatu. Ja inimesed mu ymber tunduvad hapramast hapramad. Ehh ... muinasjutt.

muinasjuttudeks pole keegi liiga suur

Inimesed vajavad muinasjutte. Aga nende rääkija annab yhtlasi ära oma hinge. Seepärast pole muinasjuttude rääkimine eriti lihtne, kui siis ehk vahest lastele, sest nemad on rikkumata ning mõistavad meid veidi teisiti. Eile rääkisin taas yhe jutu. Kuid täna, ma arvan, ei jaksa ma juttu mõelda. Võta siit see, kallis muinasjututahtja, ma pyyan seni olla olemas neile, kes mind vajavad. ******************************************* she (r) work. more work. unustamiseni. says: ma avastasin, et mu luuletust poognas oli arvustatud luuleridadega .. vastasin samaga .. ja nyyd on jälle tulnud vastus .. minust saab uus, pika habemega hallipäine Homeros :D

"see pöörleb siiski"

niinii. kunagi kevadel oli trikk. oli yks neiu, kes otsis minuga kangesti kontakti, teadmata, et meie teed olid suuresti tema ja tema uue suhte tõttu laiali pudenenud. algus oli ilus ja armas ja mu syda oli avali. aga, mida enam ta minu sees laiutama hakkas, seda kitsamaks minu naeratus muutus. kuni ma lõpuks põgenesin paaniliselt tema helistamiste eest ja msnist, kui ta sinna sattus. sest ma andestan, aga ma ei unusta. carrot ytles siis, kui me taas väljas teel olime, et - ahh, mis sa ikka jahud temaga ja jändad. ytle, et pygad muru või teed muud kasulikku. (väljas muidugi oli sulaselge talv tol hetkel, et ei jääks vale arusaamist.) ja täna siis lendas see lause mulle endale näkku. hoopis teisest reaalsusest. saapatallad ees. mõte võis olla teine. inimene võis olla teine. aga sõnastus, kurat, oli täpselt sama. ohh. :(

ja otse loomulikult salvasin ma ootamatusest vastu. ma ei õpi ka kunagi. >>surub jääkoti vastu otsaesist saapatallakujulist muhku ja mõtleb elu yle järele

põhjamaa shamaani kajakakisane nõidus ..

.. alati mind lummab . (allikas - http://www.kimmopohjonen.com/nav.php?url=video.html) Esmaspäeval Rock Cafe's. Minge kuulama, kui võimalik.

*double damage*

hämmastav, kui ruttu jookseb kuul kokku, kui veel mõned tunnid enne kontserti ei tea, kas ja kui palju on raha, et yldse tallinnasse sõita ... esimese bändi kohta ei teadnud ma midagi ... läksin lihtsalt avatud meelega nende peade kohale rõdu peale kõõluma. see, mis mind tabas, oli vapustav. basstrummid, klassikalise muusika viisijupid, kitarrimyra (see viimane ei olnud poiste syy, helitehnik vist lihtsalt kruttis yle veidi). heli hyppas minust sõna otseses mõttes läbi. täna (pyhapäeval kell 2) leidsin sellise artikli: "Horricane'i muusika on raske ja veniv segu madalhäälestusega kitarririffidest ja skisofreenilistest kuid hoolikalt arranžeeritud meloodiatest, vürtsitatuna klassikaliste orkestri-instrumentidega. Death metal kahtlemata, kuid kindlasti selle žanri modernsem ja uuenduslikum väljendusviis. Muusika ei ole ülikiire, vaheldusrikkus peitub pigem rütmides." hm. amazing. see oli vahva. :) mõned minutid kõrvade rahustamiseks ja tossuga harjumiseks, ning seejärel oli lava No Big Silence päralt.

One by one we move the ground Everyone's turned into a hound Cuz hey everyone has to pay One by one we make the stakes Everyone's been greedy too afraid to fate And why when the target is sky Hey innocent angel Innocent angel Innocent angel Innocent angel We're on the hunt

Rrrrrrrrrrr:R - aplaus sellele uuele helimehele puldis! mu turjakarvadki tõusid selle peale pysti! "veel ja rohkem ... ," oli kõik, mis ma suutsin pomiseda. sulgesin silmad ja hõljusin mediteerides mööda rõdu ringi. liiga ammu käisin viimati sellisel kontserdil. sellise publiku hulgas. liiga ammu. >>ohkab raskelt .o0(olen paljust ilma jäänud ... tean tean) mu syda sai röövitud juba ammugi (jahh, röövija ise on teadlik :D), aga mõistuse pani seekord kyll kontsert pihta. mitte kauaks, ma loodan.

"värvilisi unenägusid, Sherlock"

ma nägin täna öösel unes, et ma sain värvid. vinge. pidustused ja puha. seda kurvem oli hommikune tõdemus, et olen endiselt musta-tekli-mees ...

sense and sensibility ja rumba ... või midagi :7

Tantsimine on imeline. Poisid olid seekord vabamad ja jutukamad, ning keerutasid jalga nagu "noored jumalad". :) Või siis vähemalt osa neist. Ei, ydini hea. >>noogutab rahulolevalt. Aga pannkoogiideed ei julge ma veel välja käia. Ehh. Hiljem kunagi. Peale seda neetud Introt. .o0(kes julgeb, tulgu vaatama. kui tihti mind ikka suure mustanahalise mehe rollis näeb :P) Ak!ema, kullake, vaatas konvendis veel poole ööni ydini häid filme, aga mu jalad olid nii surnud sellest tša-tša-tšast, et ma hõljusin hädiselt marsa peale ja koju. Aga konvent on soe. Kodusem. Koht, kuhu kylmast sygisest igatseb sisse astuda. Sain endale fotoka Paabsi käest. Ta on nii armas (et raatsib ikka anda ju). Nyyd saan siis ka mina veidi sygist (või, mis sellest järel) jäädvustada. Ja homme (täna. st reedel) on Tallinnas No Big Silence. Ma saan kultuurišoki - meil (mul) on ca kuu aja peale 3-4 teatriskäiku :) ja mulle on seda Palju. Yks neist ainult enda jaoks. 22. nov. siis, mis yhtib mu synnipäevaga ja yhtlasi teisipäevaga, kus ma tõenäoliselt olen yksi. Eeldatavalt "Tuletikke laenamas". Oma lemmikut, akordioni-šamaani Kimmot, ma kuulama ei saa minna :(, aga ma pyydlen vähemalt plaadi omamise poole. Kui ma selle kuskilt leian. Mardipäev Dzintras, Lätimaal. Ma juba ootan seda, saab põnev olema! Johannes Aaviku Seltsi konverents Saaremaal - ka seda ootan. (Olen seal vist siiamaani noorim liige :D) Teeõhtut ootan kõige vähem, aga sisendan endale, et saan hakkama. Kuigi kardan. Rohkem kui pimedust ja äikest, kardan ma inimesi. Aga keegi seda ei tea. Või teab, aga ei tee välja. Teie teate. Aga teiega on mul julge olla. Saaks ma ainult teile esineda .... ehh. Yks kirjavahetus pani mind "Kaheteistkymnendat ööd" lugema. Olen seda korduvalt teatrietenduste ja filmide näol näinud, aga lugenud mitte kunagi. Avastasin noormehe, kelle luule on shakespeare'lik ja liigutab mind. Kuidagi. Brrr ... :) Vinge. Mulle meeldivad sellised asjad. Näeme jälle. Püsige soojas ja jääge kalliks, { }